Eestlased teavad, kes ja mis on Venemaa. See sai meile selgeks juba ammu enne Ameerika Ühendriikide tekkimist. Lõputud rüüsteretked, Ivan Julm, kolm sajandit kestnud Vene impeeriumi rõhumine, Nõukogude okupatsioon, küüditamised ja punaterror on meie geneetilises mälus. Sellel teemal ei pea me Washingtonist või Brüsselist nõu küsima. Ometi lähtub endine Välisluureameti juht Rainer Saks muudest allikatest kui Eesti ajaloolisest kogemusest ja liitlaste murettekitavatest luurehinnangutest.
Juba 2024. aastal rõhutas Saks, et „suurim oht ei lähtu praegu Venemaalt, vaid lääneriikide sisepoliitikast“ (ERR 2024). Samal ajal, kui Putin koondas vägesid Ukraina piirile, leidis endine luurejuht, et märke sõjategevuse laiendamiseks pole (ERR 2026).
2026. aastal jätkab ta sama joont. Wall Street Journali artikli peale, kus USA luure hindas võimalust, et Putin testib NATO otsusekindlust piiratud rünnakuga, nimetas Saks kogu juttu „rumalaks“ ja „ülepaisutatud spekulatsiooniks“. Tema sõnul puudub Venemaal ressurss uueks konfliktiks ning tegemist pole luurepõhise raportiga (ERR 2026).
Nuta või naera, aga Wall Street Journali käesoleva aasta 6. augusti artikkel põhineb otseselt USA luure kogukonna hinnangutel (U.S. intelligence assessments). Artikkel ei ole tavaline arvamuslugu ega ajakirjaniku spekulatsioon, vaid refereerib seda, mida Ameerika luureametid praegu arvavad: kui Putin takerdub Ukrainas, võib ta lähiaastatel (2026. aasta sügisest kuni 2029. aastani) testida NATO otsusekindlust piiratud rünnakuga – küberrünnaku, hübriidoperatsiooni või väikese maismaasissetungiga Balti riikide või Poola suunal.
Küsimus on õigustatud: millest Saks tegelikult lähtub? Esiteks võib rollitaju olla mõjutatud institutsionaalsest taustast. Pikaajaline töökogemus luures ja julgeolekueksperdi positsioon eeldavad vaoshoitust ning kaalutletud analüüsikeelt. Liiga selge sõnum Venemaa eksistentsiaalsest ohust võib tunduda ebaprofessionaalsena. Tahtlik eksimine või süstemaatiline eksistentsiaalse ohu alahindamine toob aga kindlasti kaasa veelgi raskemad tagajärjed.
Teiseks, Brüsseli ja Washingtoni elitistlik mõtteraamistik. Seal ollakse harjunud rääkima „hübriidohtudest“ ja „strateegilisest kannatlikkusest“, mitte sellest, et Venemaa on tsivilisatsiooniline vaenlane, kes näeb Eestis oma ajaloolist territooriumi.
Kolmandaks, soov säilitada mainet „kogenud ja rahuliku“ analüütikuna. Eesti avalikkuse hirmutamine ei too autoriteeti – parem on öelda, et „ära korda seda nii palju“.
Ent Eesti ei saa endale tegelikkuse eitamise luksust lubada. Kui vana luuremees ignoreerib nii oma rahva ajalugu kui ka liitlaste hoiatusi, muutub ta osaks probleemist. EKRE on alati rõhutanud: meie julgeolek algab ausast hinnangust reaalsusele meie ümber. Venemaa oht ei kao sellest, et keegi nimetab põlisvaenlase mainimist rumalaks. Vastupidi, kui meie suurim liitlane on peast põrunud – see on loogiline järeldus Saksa sõnadest –, siis oleme me kohutava supi sees.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.08.2026