EPL: “Välismaalased peavad ülal tuhandeid Eesti pensionäre.” Kas langeme nüüd kõik põlvili?

Ajakirjanik Vahur Kooritsa lugu sellest, kuidas välismaalased peavad ülal tuhandeid Eesti pensionäre, meenutab Hiina kultuurirevolutsiooni ja “suure hüppe” ajast pärit loosungit, mille kohaselt inimesel on ainult üks suu, aga kaks kätt.

See propagandaloosung pidi selgitama, et kahe käega suudab inimene toota rohkem, kui tal söögi peale läheb – ju siis ei läinud muu eluks vajalik arvesse ja nii jõudiski Hiina “kommunismi”. Eesti võõrtöölinegi on puhtalt ülla eesmärgi peal väljas, ainult annab ega võta midagi.

Kooritsa suhtumine on selline, et võõrtööjõud on ainult hea, see aitab pensione maksta, majandus kasvab, saame mõne spetsialisti – ja mitte miski muu ei loe, isegi mitte see, mis massimigratsiooni tagajärjel Läänes toimub.

Loo juures paistab kohe silma võõrtööjõu kompromissitu kiitmine ja selle vajalikkuse ülistamine, kusjuures on esikohal loosung: “Migrandid teenivad meie pensionäridele pensioni!” Miski ei saa olla ühekülgsem, kui selline tõlgendus.

Kogu sündivuslangusest haaratud Lääne-Euroopa vedas möödunud sajandi lõpust saati pensionide teenimiseks võõrtööjõudu sisse ja kuhu on nad jõudnud? Ükski probleem pole kadunud, vaid neid on juurde tekkinud.

Saksamaa, kes tõi ainuüksi türklasi kohale kolm miljonit, kõrbes kohe, kui perede taasühinemise käigus tõid migrantidest töölised kohale oma suurpered laste ja vanuritega, kellele tuli hakata sotsiaaltoetusi maksma – praegugi töötab sealsetest türklastest keskmiselt ainult kolmandik.

Lääne-Euroopa üheks probleemiks on veel ka see, et Kolmandast maailmast tulijad ei pea lugu pensionifondidest, vaid eelistavad raha kohe pere peale kulutada, sest lähteriikide ühiskondades hoolitsevad vanade elusügise eest lapsed. Või siis saadetakse teenitud raha kodumaale.

Eestisse tullakse üha enam Kolmandast maailmast ja islamiriikidest, kus mehe kohuseks on peret toita, ja kui need inimesed oma pered kaasa toovad, hakkab Eesti sotsiaalsüsteem neid toimetulekutoetustega turgutama, sest mehe (või ka naise) palgast jääb väheks.

Juba praegu näeb Tallinna tänavatel arvukalt noori neegrinaisi lapsevankrit lükkamas – kas Eesti riik neile tõesti toetusi ei maksa, kui neil elamisluba on? Ka ukrainlased toovad juba peresid kaasa ning juba on puudu venekeelsetest lasteaedadest – riik alles hakkab raha nende sotsiaalsele toetamisele kulutama.

Kooritsa loogika järgi võõrtöölised, välistudengid ja -vilistlased ise sotsiaalmaksust tasutavaid teenuseid üldse ei tarbi (tegelikult välistudengid kulutavad kindlasti rohkem sotsiaalmaksu, kui oma tööga teenivad) ning mis oluline – ise üldse ei vanane (nendele endile ei peagi kunagi pensione maksma hakkama).

“2015. aastal lõppes Eesti rahvaarvu pikaajaline kahanemine, sest siia sisseränne kasvas väljarändest nii palju rohkem, et kogu rahvaarv hakkas suurenema. Sisseränne oli küll poliitiliselt tundlik teema, aga majanduslikult väga kasulik. Eelmisel kümnendil alanud suurem sisserännulaine pole kaasa toonud märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi, sellal kui majandusse on tulnud uusi töötajaid, tarbijaid ja maksumaksjaid,” kirjutab Koorits.

2015. aastal hakkas Rootsi ka vastu võtma süürlasi, nendega koos imbusid riiki Lähis-Ida kuritegelikud klannid ja nii on Rootsist saanud granaadiplahvatuste maa. Sisserännulaine pole Eestis veel eriti palju negatiivseid tulemusi tõesti andnud, kui arvestada, et paljud tulevad kristlikust kultuuriruumist. Aga kui siia hakkab tulema rohkem selliseid, nagu  Bangladeshist pärit füsioterapeut Mohammad Delwar Hossain, kes mõisteti äsja Eesti kohtu poolt süüdi vägistamises?

Välistöötajad on küll maksumaksjad ja tarbijad, aga nad kasutavad massiliselt ka kogu riiklikku süsteemi, kasvõi tasuta ühistransporti, mille riik kinni maksab – ei ole sugugi nii, et nad ainult toodavad lisaväärtust, aga midagi ei tarbi. Kooritsa lugu on pretedenditu ülepingutamine nendest tekkiva kasu näitamiseks. Kõik see, millest ta kirjutab, võib olla tõsi, aga kahjuks pole ajakirjanik üritanudki näidata, mis mastaabis töötab väide “kõige rohkem välistudengeid jäi tööle IT-sektorisse”. Palju neid oli? 10? 100? 1000?

Kuni me seda ei tea, ei oska me ka kasu hinnata. Kahjuks näeb kurikuulsaid “spetsialiste” kõige rohkem Bolti-Wolti toidukastidega, vähe aga sisse astumas firmade kontoritesse. Toidukuller on enamikus maades lihttööjõud ega seondu kuidagi kiire IT-arenguga.

Koorits ei arvesta oma loos väga paljusid aspekte – näiteks seda, miks kinnistuvad välismaalased Eestisse, samas kui näiteks Saksamaal on palgad kõrgemad ja keskkond multikultuursem? Kas Eestisse tulevad need, kes mujal läbi ei löö? Sel juhul oleme me pigem prügikast. Või tulevad need, kes loodavad siit edasi jõukamasse Lääne-Euroopasse minna ja vajavad Schengeni ruumis elamise õigust?

Ideoloogiliselt ülelaetud ajakirjanik pole oma propagandas arvestanud psühholoogilist aspekti – kui midagi sedavõrd pühendunult kiidetakse, siis tekib kahtlus, et miski on valesti.

„Paljud välistudengid on väga nõudlikud, töökad ja pühendunud.” See kõlab nii, nagu mullu suvel maasikakasvatajate suust kõlanud väide, et eestlased on laisad, ukrainlased aga ülivirgad – ikka see omade põlastamine ja võõraste ülistamine. Kogu võõrtööjõu teema kõlab sellises esitluses nagu paradiisi jõudmine Eestisse. Miks siis mujal võõrastega nii palju probleeme on?

“Kasu jääb pealinna” – nii kirjutatakse artiklis. Näidake maailmas suurlinna, mis ei vaevleks massimigratsioonist tingitud probleemides – need on nii Moskvas, Londonis, New Yorgis kui Pariisis. Kooritsa välja toodud kasutegurid kaovad varsti nende varju.

Ja kõige selle juures ei tee vasakliberaalne ajakirjanik kordagi juttu sellest, mis saab “laisast” eesti rahvast siis, kui “töökad” välismaalased Eesti ja ennekõike Tallinna üle ujutavad…

Ehk tasub Kooritsal lugeda Postimehe lugu: “Abitus seisundis naist vägistanud füsioterapeut mõisteti süüdi”. Kõik pole kuld, mis hiilgab.