Enne valimisi teevad paljud survegrupid analüüsi, kuidas on erinevad erakonnad nende tahtmisi oma programmides kajastunud, ja seetõttu on paljud ka kibestunud, leides eest vähe omi tõekspidamisi.
Samas on loomulik, et erakonnad lähtuvad siiski ennekõike oma maailmavaatelistest põhiküsimustest. Näiteks tahab EKRE panna piiri massisisserändele ja venestamisele, hoida eestlust, rahvusriiki, eesti keelt ja kultuuri, kindlustada traditsioonilise pere eelispositsiooni seksuaalfantaasiate ees, alandada elektri hinda ja maksukoormust, ja nii edasi – mingeid vähemuste õigusi või “liberaalseid väärtusi” nende programmist otsida ei tasu.
Vaevalt et kellegi programmist leiab ka puurikanade pidamise lõpetamise lubadust või vegantoidu pakkumise kohustust igale toidukohale – paljud sellised asjad on marginaalsed, programm on aga niiöelda suurem pilt ning mõnigi asi võib olla kas kaasaegse põllumajanduse või tervisliku toitumise all. Survegrupid ei saa lihtsalt loota, et just nende sõnastus oleks neis olemas.
Lisaks ei maksa paljusid asju segi ajada – kui keegi ei viita rohepöördele, ei pruugi see tähendada, et neil puudub loodus- ja keskkonnakaitse moment, sest kliimavõitlus praeguses ideoloogilises variandis jookseb paljudele südamelähedasest looduskaitsest kõvasti mööda.
Kui kirikuringkonnad otsivad viiteid kirikuelu toetamisele, siis selle puudumine võib viidata sellele, et ei taheta toetada punapappe ja vikerkaarepastoreid täis luterlikku kirikut, küll aga seistakse kristliku ruumi eest neist sõltumatult.
Aga programmidest võib leida seda, mis on erakonnale esmatähtis. EKRE ütleb kõik oma prioriteedid otse välja.
Uued Uudised