Erik Boltowski: mingit sõda ei tule, ärge külvake paanikat

Putin ja Venemaa pole suureks sõjaks suutelised ja teavad seda ka ise. Sissetung Ukrainasse kasvaks Venemaa jaoks paari päevaga ülejõukäivaks ja isegi Venemaad täielikult hävitavaks afääriks.

Venemaa aktsiaturg ja Moskva börs alustasid püstloodis langemist juba enne, kui USA kirjalik vastus Putinile ja Lavrovi ultimaatumile sai üle antud. Venemaa kaotas sisuliselt paari päevaga viiendiku(!) oma majanduse väärtusest. Ja seda ajal, kui pole rakendatud veel mitte ühtegi täiendavat sanktsiooni, mille ettevalmistatud pakett tõenäoliselt Venemaa majanduse täielikult laastaks. Kuuldavasti börs tõusis veidi, kui saadi teada, et USA nõustus andma vastuse, …kuigi Kremlit mitte rahuldava.

Pealegi Peking, kellele on vaja taaskordse rekordilise kasvu aasta järel majanduslikku stabiilsust ja kaubandusrahu, ei luba Venemaal sõda alustada. Küsimus pole hiinlaste jaoks vaid rahulikus taliolümpiamängude läbiviimises. – Kui venelased ähvardasid absurdselt rakettide Kuubale ja Venetsueelasse paigutamisega (hm, …Kuuba ning Venetsueela valitsused paneksid kõrvad lontis oma riigid venelaste rõõmuks USA märklauaks …muidugi, nad teeksid seda rõõmuga – jee!…), siis juhul, kui venelased alustaksid Ukraina ja sellega seoses terve läänemailma vastu sõda, oleks hiinlastel näiteks moraalne õigustus venelastelt omakorda ära võtta pool Siberit.

Ärme unusta, et kui venelased peavad Ukrainat Venemaa lahutamatuks osaks, siis hiinlaste jaoks on suur osa Ida-Siberist ja praegu Venemaale kuuluv Kaug-Ida territoorium nende kunagise Suur-Hiina põline maa-ala hallidest eelajaloolistest aegadest peale, mille aga venelased neilt Hiina nõrkushetkel ära virutasid… Erinevalt Venemaast pole võimsal Hiinal sõjalist liitlast Venemaa näol tarvis ja seda on Peking ka välja öelnud, et Hiinal ei ole liitlasi – Hiinal on huvid.

Venemaa on Hiinale tooraineripats samas, kui USA (nagu ka EL) on Hiina suurim kaubanduspartner ja turg ehkki samas ka konkurent – sestap ei soovi Hiina, et ka USA Putini ultimatumi “faux-pas” peale väga närvi läheks. See kahjustaks kaubandussuhteid. Peking on jäänud samas äärmiselt napisõnaliseks oma võimaliku toetuse suhtes Putinile Ukrainaga seonduvates küsimustes.

Kremlis teatakse seda kõike suurepäraselt ja kui ei teata, siis on seal diplomaadid otsa lõppenud, mida sedastas ka tuntud vene-ameerika politoloog Andrei Piontkovski ja mida ehk näitab ka tõsiasi, et ennast nurka värvinud Venemaa juhid, kes on juba 20 aastat kõikides oma hädades aina Läänt süüdistanud, võtavad oma punkt-punkti haaval nimekirjaks muudetud luulusid juba faktidena.

Venemaa ultimaatumi tegelik eesmärk oli hetkel kriisidega maadleva Lääne šantažeerimine. Usutavuse saavutamiseks liigutatati ka vägesid, sh Iskanderi rakette, millega seoses selgus, et Venemaal tuli neid ähvardava mulje loomiseks Venemaa Euroopa ossa juurde vedada Kaug-Idast. See on Putini poliitiline pokker. Pole veel teada, kas Putinit inspireeris selleks mänguks omaaegse USA presidendi Reagani “tähesõdade” bluff, mille haneks vene kindralid ja partei poliitbüroo väidetavalt läksidki.

Venelased peaksid aga siiski mõistma, et kaardimäng Pokker sündis Ameerikas ja selles mängus pole jänkidele võrdset.

Teisalt: kui Kremli kamarilja tahtnuks reaalselt Ukrainat rünnata, siis oleks juba ammu rünnatud. 2008. aastal Venemaa enne Gruusia ründamist ei hoiatanud ja 2014. aastal enne Donbassi tungimist samuti mitte. Krimmi poolsaare paari päevaga veretu okupeerimine oli aga tervele maailmale šokk…

Kremli juhid arvasid, et nad saavad läänemaailma olukorda ära kasutada. Nad olid kindlad, et USA, arvestades oma suuremate NATO partnerite ja Euroopa Liidu tahtejõuetust ja nõrkust, taganeb. Aga võta näpust! Nüüd on Lääne keeldumisest omakorda šokis Putini lähikond. Kuidas siis nii? Nad ei ehmatanud ja ei kapituleerunudki?!…

Huvilised võiksid Youtube’s kuulata endise nõukogude vastuluureohvitseri Juri Švetsi viimaseid sõnavõtte. Švets on endine KGB spioon, kes nüüd elab Ameerikas ja nagu paljud venelased, kes tunnevad Venemaa võimuasjade räpast tausta, on ta ammu loobunud Kremli isandate teenimisest ning asunud USA ja NATO poolele. Švets oli omal ajal Putini kursusekaaslane(!) KGB akadeemias. Ta tundis “Okurok’iks” (suitsukoniks) ja “Mol’iks” (koiks) kutsutud tegelast ammu enne seda, kui too oma suure karjääri tegi… Švets naerab kogu Putini korraldatud palagani üle ja seletab (v)asjade tausta teravmeelselt lahti.

Ameerika (eru)kindralid muidugi võivad rääkida teist juttu. Loodud hirmuõhkkond Läänes aitab tagada NATO ühtsust, mis on kaheldamatult vajalik. Eriti ajal, kui Saksamaa on ennast nagu narkomaan Vene gaasinõela otsa istutanud ja ei julge Venemaa poole isegi kõõrdi vaadata ning prantslased otsivad mugavat võimalust NATO ühiskatla teises servas omaenda suppi keeta või koguni meelega ameeriklaste ettevõtmisi kahjustada. See mäng on näiliselt ühtsena käituvas läänemaailmas käinud juba palju aastakümneid. Sõjaohuga hirmutamine, kui meetod, tuleks aga siiski kahtluse alla seada.

Niisiis, venelased said (taas) vastu näppe.

Äsja öeldi Washingtoni poolt üle antud kirjalikus vastuses venelastele välja, et Putini kamarilja poolt käratsedes esitatud nahaalne ultimaatum lükatakse tagasi. NATO laienemine on alliansi ja konkreetse riigi omavaheline asi ning “kola kokkupakkimine ja 1997. aasta piiride taha kobimine”, nagu seda laia suuvärgiga Moskva TV-show’des nõuti, peaks ennekõikel puudutama samamoodi ka Venemaad ennast – mitte üksnes Ukrainas, vaid ka Kaukaasias, Süürias ning ka mujal maailmas, kuhu Venemaa on viimastel aastakümnetel tiibu laiutama läinud.

Mida kirjalikus vastuses pole, aga mis vaikimisi toimib, on USA sõjaline abi Ukrainale. See viiakse peaaegu tasemeni, millist on saanud vaid Iisrael ja Egiptus. NATO kohalolekut Ida-Euroopas, vastupidi, suurendatakse. Sh saadetakse Alliansi idapiirile F-35 viimase põlvkonna hävitajad ja vajadusel mõned B-2 tuumapommitajad… Viimane on Washingtoni poolt selge sõnum.

Ent ameeriklastel on venelastele ka positiivne messidž. Võiks öelda, et lausa vastutulek, mis Putini näo päästaks: läbi rääkima nõustutakse relvastuse vähendamise ja sõjaväeõppuste vastastikuse(!) piiramise osas.

Venemaa poolt kuulub “mängu ilu” juurde, et Putin laseb oma sulasel Batja-Lukavõil veel mõnda aega hoo raugemiseni või vedru mahakäimiseni trummi põristada ning märgunenägusid edasi nautida… Näiteks heiastusi Balti riikide üle USA’ga kauplemisest või isegi vastikult “russofoobset jonni” ajavate riikide hävitamisest… aga laias laastus on asjad nüüdseks selged. Mingit sõda ei tule ja hüsteeriat pole vaja kütta. Selle on öelnud välja teiste seas ka Ukraina president Zelenskõi.

Muide, kui me otsime ekspertarvamusi ja pöördume Kremli siseringide allhoovusi tundvate Venemaa demokraatide poole, siis peab alati hoolega valima, keda kuulata ja kelle jutuvada eesti lugejani tuua. Mõnikord on ka ajakirjanduses vaikimine kuld ja lobisemine isegi mitte hõbe, vaid lausa kassis*tt. Paljud Putini režiimi vastased ei saa ise aru, et nad ajavad justkui Läänt hoiatades, aga seejuures sõjahüsteeriat ja -hirmu üles küttes, Moskva asja. Näeme, et isegi Läänes elavad paljud lugupeetud vene politoloogid on hirmutamise ja sõjahüsteeriaga kaasa läinud. Ja seda Moskva just vajabki, et šantažeerida.

Mis on võimalik?

Võimalik on, et Kremli ja Lubjanka “kollektiivne Putin” otsustab nn Luganski ja Donetski rahvavabariigid Venemaa külge liita ehk annekteerida ka ametlikult. Seda saaksid nad esitada kui enda suurt võitu ning kohalike vene kaasmaalaste õiguste/vabaduste kaitsmist.

Lõpetuseks loodame, et tüütu regulaarsusega korduv vene torm on selleks korraks taas läbi ja läänemaailm, kuhu ka Eesti kuulub, saab asuda omaenda propleeme harutama. Eesti pole suutnud lahendada tervet rida sisekriise – alates elektri hinnast ja hinna kompensatsioonidest ning covidi tõendite- ja maskiküsimusest, kuni opaka pealekaebamiseelnõuni. Viimase vastuvõtmist nõuab pahempoolitsev Euroopa Komisjon ning “iseseisvat” Eesti Vabariiki ähvardatakse juba ka sanktsioonidega.

Käpuli võõra “rubla” alla koogutanud mõisapreilna valitsus tahabki pealekaebamisseaduse Riigikogus jõuga läbi suruda. Võibolla oleks aeg panna konservatiividel ja parempoolsetel seljad kokku ja saata härrasseltsimehed paika, kus P…ipar kasvab või mida kirjandusklassik Tuglas nimetas kohaks, kus selg ja jalad ühekorraga nime kaotavad. Sest ära ütle mulle, mida mina pean tegema, et ma ei peaks ütlema sulle, kuhu sina pead minema…

Erik Boltowski