07.01.2022
Tõnis Saarts hirmutab ühiskonda sellega, et EKRE võtvat ERR-i oma kontrolli alla. Selleks tuleks see Reformierakonna kontrolli alt vabastada.
Liberaalse maailma inimeste mõttekäik on kummaline ja sellele juhib tähelepanu sotsiaalmeediakeskkond Meediakriitika, kes on seekord vaatluse alla võtnud Astrid Kanneli Välistunni Vikerraadios 3. jaanuaril.
“Astrid Kannel esineb Vikerraadio “Välistunni” saates uskumatult ebakompetentsete ja kohati täiesti fantastiliste arutluskäikudega. Jääb arusaamatuks, miks rahvusringhääling teda jätkuvalt rakendab välisasjade nö “eksperdina”.
Saate põhjal jääb mulje, et Kanneli teadmised välispoliitikast – aga ka üldine eruditsioon ja arutluskäikude tase jääb valdkonna elementaarsetele nõudmistele kõvasti alla. Kanneli vestetud kelbase kõrval kahvatusid isegi Evelyn Kaldoja aetud vasakideoloogilised lollused, mis sageli kujutavad endast rubriiki omaette.
Näiteid Kannelilt mõtetest möödunud aasta olulisimate sündmuste kohta:
“See, mis meid šokeeris ja tundus lausa uskumatu loona, kuid ma usun, et mida aeg edasi, seda enam tundub see täiesti loogilise sammu ja mõistliku arenguna, on ikkagi vägede välja toomine Afganistanist, kuhu me olime jäänud liiga kauaks, kus ei uskunud enam ammu keegi, et seal midagi paremuse poole – meie mõistes – minna saaks, ja oligi ammu-ammu aeg lasta sellel rahval endal otsustada, aga ka läbi elada kõik need kataklüsmid, mis neid tõenäoliselt ees ootavad, et nad saaksid rahus areneda ilma võõrjõudude sekkumiseta.”
Esiteks – millisel rahval? Puštudel? Tadžikkidel? Muudel dari-keelsetel vähemustel? Või Talibanil? Või Daeshil?
Teiseks – lasta “rahus areneda”? Lasta rahus sõdida omavahel? Lasta rahus heroiinieksport uuesti üles ehitada? Lasta uuesti terrorirühmitustel end taasehitada?
Kolmandaks – lasta “ise otsustada”? Mis see otsustamismehhanism on? Otsustada, kas lasta endale kuul pähe peale seda, kui mullad, kes tegelikult asju otsustavad, on teinud liiga hulle otsuseid – või mitte?
Neljandaks – kui USA lahkub, kas siis viskavad ka kõik muud Lähis-Idas kontrolli taotlevad jõud, nagu Hiina, Venemaa ja Iraan, hambad varna ega sekku rohkem – solidaarsusest ja lähtudes fair play reeglist?
Ja lõpuks – see, kuidas meie peamine julgeolekugarant Afganistanist, saba jalge vahel, põgenes, senised liitlased lennukirataste küljes rippumas – kas tundus loogilise sammuna??
2. Miks osades riikides on (Egiptus, Tansaania jne.) on Covidi-probleem oluliselt väiksem kui meil: “Arvan, et üks probleem on ka selles, et me oleme harjunud nägema Ameerikat ja ka rikkaid Euroopa riike selliste moraali ja demokraatia majakatena.”
Ameerikat moraali majakana? Raske on uskuda, et leidub inimesi, kes on harjunud nägema Ameerika Ühendriike moraali majakana. Aga kui selliseid inimesi tõesti on, siis rääkigu enda eest, ärgu kuritarvitagu “me”-vormi.
3. Sellest, kas Taliban on muutunud: “Mina väga loodan, et Lääneriigid nüüd ka liiga palju ei aita (Talibani). Et see kõlab küll väga hirmuäratavalt, et inimesed on külmas ja näljas, aga tegelikult see on ja ka selline mootor, mis paneb neid varem või hiljem ka protestima. Kui me vaatame selle riigi ajalugu, siis protestitud on seal ju kogu aeg. Ja öelda, et nad nüüd ei protesti ja lõputult jäävad sinna Talibani alla nagu orjama, seda ju ka tõenäoliselt ei juhtu.”
Protest sõjalise terroriorganisatsiooni vastu? Protest on poliitikavahend, mis toimib põhiliselt tsiviliseeritud demokraatliku õigusriigi tingimustes ja eeldab ka vaba ajakirjanduse olemasolu.
Keskaegsete klannisõdade tingimustes, kus mitte mingi õigus ei kehti, tähendab see, et protestijad paremal juhul nüpeldatakse keppidega läbi, halvemal juhul lastakse maha. Kanneli loogika on umbes samasugune, et eestlased võinuks Jüriöö lahingu eelõhtul hoopis Lasnamäe nõlvale protestima koguneda, mitte haarata mõõga järele. Tulemus olnuks ilmselt samasugune nagu Talibani juhitud Afganistanis – ordurüütlid oleksid võtnud kõikidel neil pead maha, kes nõlvalt ei taibanud minema kaduda.
4. Moonitootmisest Afganistanis: “Ma olen mõelnud ka seda, et selle võiks ju legaliseerida. Riik võikski kasvatada mooni, müüa seda täiesti ausalt.. maitea.. Lääne ravimitööstusele, raha neil sellega seoses siis ju oleks.. ja ma olen aru saanud, et sellesse Lääne ravimitööstusesse jõuab ju Afganistani moon ühel või teisel nagunii. Kui see ongi see, mis neid rikkaks teeb – siis palun väga.”
Uskumatu jamps. Samamoodi võiks siis Kolumbias ja Peruus vist riikliku kokaiinitootmise püsti panna.
Ilmselgelt esiteks on Afganistanis moonitööstus Talibani juhtimise all niigi peaaegu sama hästi kui seaduslik. Anda sellele mingi rahvusvaheline accept on samas täiesti jabur, kuna sellel oleks vaid sümboolne tähendus, millest Lääneriigid ei saa ilmselgelt mingit kasu.
Ilmselgelt ei jookse Afganistani moon ka ennekõike mitte “Lääne ravimitööstusse”, vaid Ida ja Lääne tänavatele, kust ta endiselt juhatab suure hunniku inimesi aastas teispoolsusesse. Afganistanis moonipidamise egutamine ja narkootikumide laoseisu kasvatamine tähendaks mitte üksnes soodsamaid tarneid ravimihiidudele, vaid ennekõike soodsamaid tarneid narkokaubandusele.
5. “Populismi” esiletõusust: “Ja ma olen selles mõttes optimistlik, et… ega inimesed ei taha elada mustvalges maailmas. Tõenäoliselt me jääme seda populismi võidukäiku veel tükk aega tajuma, aga ma juba julgeks näiteks järgmiseks aastaks teha sellise ennustuse, et esiteks loodetavasti koroonaga läheb lihtsamaks ja see populism hakkab taanduma. Minu meelest on ka juba esimesi märke sellest, et kui sa räägid kogu aeg ühte sedasama juttu, ühte sedasama lausestust kasutades, oled ühtemoodi kogu aeg vastu, täpselt, vaktsineeri, vot ma ei vaktsineeri, mine sinna, vot ma sinna ei lähe, et see asi ammendab ennast”
Millisest populismist täpselt on jutt? Keegi seda saates kordagi ei täpsusta, kogu jutt populismist on mingi ebamäärane hookuspookus, Kanneli jutust umbkaudu aimub, et tema mõistab populismina ennekõike EKRE poliitikat ja retoorikat. Mis eristab EKRE-t populismi osas teistest erakondadest või milles see populism konkreetselt seisab – nagu alati – puudub selge arusaam ja jutt.
Millistest “märkidest” on siin jutt. Samuti – mille “taandumisest”? EKRE teeb oma poliitikat edasi nagu ikka ja kerkis tegutsemisajaloo jooksul esimest korda reitingutes kõige populaarsemaks erakonnaks.
Veel – missugune “üks ja seesama jutt, üks ja seesama lausestus”?
Lõpuks – et inimesi hakkab ära tüütama, kui neile jagatakse (alusetult ja sundi rakendades) korraldusi, nagu “mine vaktsineeri” või “mine sinna, mine tänna” – nad tüdinevad ära ja hakkavad sõna kuulama? Ma ei oleks nii kindel.
KOKKUVÕTE: Põhimõtteliselt iga kord, kui Kannel toodab mingi mõttekäigu, on põhjust haarata kahe käega peast ja mõelda, milline oleks meie meediapilt, kui rahvusringhäälingus kajastaks välisteemasid inimesed, kellel on esiteks välispoliitikast põhjalikud teadmised – ning kellel liitub teadmistele ka normaalne ühiskonnateaduste alane lugemus/haritus ning veidi üle elementaarse arutlusvõime.
Andri Zee