Juhtusin vaatama 1996. aasta kevadel viis Oscarit võitnud ja aasta parimaks linalooks tunnistatud eepilist ajaloofilmi, „Kartmatu“, mis räägib Šotimaa legendaarsest vabadusvõitlejast William Wallaceist (Mel Gibsoniga peaosas), kes isiklikust tragöödiast ja kättemaksuihast ajendatuna relva järele haaras, kuna tema naine inglaste poolt tapeti.
Ei möödunudki kaua aega, kui ühes pisikeses külas alguse saanud vastuhakk paisus tervet maad haaranud ülestõusuks, mis Briti impeeriumi eesotsas oleva julma kuninga Edward I positsioonid Šotimaal tõsiselt kõikuma lõi.
Minu jaoks oli aga märgilise tähendusega Edwardi plaan, kuidas hävitada šotlased, kusjuures seda plaani saab üks üheselt kanda üle tänapäeva Eesti ühiskonda, mille teemaks on valitsuse rändepoliitika.
Teatavasti kavatseb valitsus leevendada veelgi vöör tööjõu reegleid, mis on orienteeritud kolmandatest riikidest tulevatele töölistele. Selle tegevuse ühine nimetaja on massiimmigratsioon.
Sellele, miks valitsus seda teha soovib, annab ülihea vastuse just eelkirjeldatud film „Kartmatu“. Filmis on stseen, kus kuningas Edward tuleb välja järgmise plaaniga: „Šotimaa viga on selles, et seal on liiga palju šotlasi. Võib olla on kätte jõudnud aeg elustada üks vana tava. Esimese öö õigus. Kui nende maal elav lihtrahva neiu abiellub, on meie ülikutel õigus temaga pulmaööl magada. Kui me ei saa neid omalt maalt välja ajada, siis suretame nad välja! See peaks Šotimaale õiged inimesed meelitama“.
Järelikult kui pole eestlasi, kes ei ole lahkunud üüratute maksude ja elukvaliteedi allakäigu mõju tõttu, siis massimmigratsiooni käigus segunenud rahvastik annab ikkagi soovitud tulemuse. Läheb ainult natuke rohkem aega. Selle eest on aga kõik Eestimaa loodusrikkused välismaa korporatsioonidele kättesaadavad, sest pole enam lihtsalt eestlasi, kes oma kodumaa eest võitleksid.
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Kalle Grünthal, Riigikogu liige