Hiljuti tekkis ühel rahuarmastaval ja sellest johtuvalt lootusrikkal, kuid murelikul Euroopa kodanikul X järgmine küsimus: kas keegi hävitab meie Euroopat teadlikult ja miks ei tehta midagi kõige selle peatamiseks? Kuna miljonid migrandid on juba sisse lastud, kasvab kodusõja võimalus iga päevaga.
„Universum on mitte ainult veidram kui me kujutleme; ta on isegi veidram, kui me kujutleda oskame“.
J. B. S. HALDANE ( Briti teadlane)
Jesuiitidest alates on olnud populaarne lause: eesmärk pühitseb abinõu. Kuigi asjad maailmas toimuvad paljuski paratamatuse ajel, on inimühiskonnas toimuvates protsessides siiski oluline kaal ka subjektiivsel ehk inimfaktoril. Inimesed on aktiivsed ja mõjutavad vastavate otsuste ja tegevuste kaudu ühiskonnas toimuvaid protsesse. Isegi siis, kui usume, et meie saatust juhib mingi kõrgem jõud, on inimestel siiski oma roll asjade kujundamisel ja läbiviimisel. Eriti olulised on otsused, mida teevad poliitilised, sõjalised, majanduslikud ja vaimsed liidrid ehk eliit. Paratamatusega kas ujutakse kaasa või hakatakse sellele vastu.
Kolmanda maailma migratsioonisurve Euroopale on olnud objektiivselt olemas alates koloniaalimpeeriumide lagunemisest (viletsus, vaesus, rikka ja probleemideta maailma ahvatlus ning kutse), kuid vastavaid otsuseid tehes saab protsesse ühes või teises suunas liigutada. Miks Ungari ei lase immigrante sisse, kohtleb neid karmilt ja kas see päästab nende riigi ning vähemasti osa Euroopast? Miks Mutti Merkel kutsus äkki miljon migranti Saksamaale, ja mis oleks saanud siis, kui ta poleks seda teinud? Miks on Euroopas just praegu esile kerkinud uus plejaad rahvuslikke erakondi, kes tahavad Euroopat päästa, kuid keda peavoolumeedia jüngrid rämedalt populistideks või äärmuslasteks tembeldades ründavad? Mis „imeloom“ on saksa sots Schultz ja miks liikus ta EL juhtkonnast Saksamaale, et osaleda presidendivalimistel?
Paljudele tundub, et ilmselt on kusagil ja kellegi poolt vastu võetud otsus lasta senine Euroopa Liit põhja. Keerulisemad on aga küsimused miks seda teha, kes see keegi võiks olla ja kas teda saaks ka takistada? Ja mis siis, kui niiditõmbajaid on mitu? Kas nad teevad antud eesmärgi nimel koostööd või hoopis konkureerivad omavahel ning kas see suurendaks Euroopa lootusi ellu jääda?
Sisemised ja välimised niiditõmbajad
Üheks sisemiseks niiditõmbajaks võiks vabalt olla politikaanide, allesjäänud vana aristokraatia, panganduseliidi, multinatsionaalsete korporatsioonide omanike ning viimastega läbipõimunud kõikehõlmav sõjalis-tööstuslik kompleks, mis oma erinevate harudega hõlmab suurt osa maailmast ja kannab nime The Secret Shadow Government (USA teadlase dr. R. Boylan’i määratuse järgi).
Selle rahanduslik keskus asub Londonis (sõltumata brittide EL-liikmelisusest), sõjaline keskus Washingtonis (praegu veel ikka pisut sõltumata D. Trumpist) ja vaimne keskus Vatikanis (täiesti sõltumata paavst Franciscusest), mida väidetavalt juhib Jesuiitide Ordu koos nn. Musta Paavsti (Black Pope) Arturo Sosa’ga.
Kapital ja selle suurendamisega kaasaskäiv vältimatus omada instrumenti võimu juures ei tunnista rahvust ega rahvusriike. Raha võim kipub määrama väga paljusid maailma asju. Raha muudab ühed inimesed ja riigid kuningateks ja teised läbi laenusüsteemi ning globaalmajanduse esimeste orjadeks. Vaesed imetlevad rikkaid, kuid ei kujuta endale ette, milleks on teatud käputäis ülirikkaid ja mõjuvõimsaid inimesi võimelised. Kui nad seda teaksid, siis kaoks too imetlus üsna kiiresti.
Kuid samas ei tunnista rahvusi ega hooli rahvusriikidest ka sotsialism, ei varasem nõukogude tüüpi ega uuem sotsiaaldemokraatia (nn härrassotsid). Sotsialism on alati kannatanud himu käes muuta kõik inimesed ühesugusteks olgu siis tegu rahalise olukorra või muuga. Utoopiad igavesest õnnest ja rahvaste/rasside sõprusest ei päde, sest inimloomus ei ole selleks kohandatud. Pläma, mida aetakse inimõigustest ja kellegi õnnetust elust on mõeldud paraku vaid kaastunde äratamiseks ja naiivsete inimeste lohutamiseks.
Teisteks sisemisteks niiditõmbajateks võivad olla nii Sotsialistliku Internatsionaali peakontor, vabamüürlaste loožid, G. Soros isiklikult ja ka tema lõpututest fondidest jne. koosnev kaaskond. Lisaks kõikvõimalikud maffiastruktuurid nagu Cosa Nostra, Opus Dei, Yakuza, triaadid jne. Nad kõik võiksid olla Euroopa nõrgestamisest teatud piirini huvitatud. Kuid kus on see piir ja mis saab siis kui vint üle keeratakse? Sellele paraku ei mõelda ja kohti kuhu pärast Euroopa allakäiku pageda pole just kuigi palju maailmas alles jäänud. Paljude lootus ELst kui tugevast ja mõjukast on paraku lõppemas ning kõik katsed Euroopa impeeriumit päästa tunduvad nurjuvat. Arvatakse, et Euroopa Liitu jätkub veel vaid mõnda aega ja sedagi inertsist.
Euroopa traagika ongi selles, et Euroopa Liit pole suutnud lahendada tugeva, kuid detsentraliseeritud impeeriumi loomisel tekkivat vastuolu. Seda võib kirjeldada ka kui vastuolu globalismi ja rahvusluse, samuti diktatuuri ja demokraatia vahel. Tegelikult ei saa ükski end kehtestav tugev impeerium olla läbinisti demokraatlik. Demokraatia ja avatus ei kannata survet, kuid vaid surve ja aimatava hirmu abil, saab impeerium end kehtestada. Selleks antud aeg on ilmselt otsa saanud ja puhuvad uued tuuled. Impeeriumi loomiseks tuleb Euroopa valitsejatel rahvad maha tampida ja need Brüsseli võimu alla ühtseks tervikuks liita, kuid euroopa rahvad ja rahvuslikud jõud on plaanile jälile jõudnud ning ähvardavad selle nurjata. Euroopa erinevad väikesed rahvusriigid, kultuurid ja keeled on üldse halvaks materjaliks tugeva ja ühtse impeeriumi loomisel. Sestap asi nii kergesti murenbki.
Väliseks niiditõmbajaks – ja ta ei ürita seda ka varjata, olles Euroopa Liiduga hetkel otseses tülis -, on kahtlemata taasloomisel olev Vene (Bütsantsi) impeerium, mida on nimetatud ka Vene Maailmaks (Russki Mir). Meie kuuleme ja tunnetame selle EL kadumist taotleva jõu agressiivsust kõige otsesemalt (sõjalised aktsioonid, pidevad õppused, kübersõda). Vene maailma salaoperatsioonidest teame vähem, kuid nemadki võivad olla põgenikevoolu Euroopasse suunamise taga, vähemalt osaliselt. Tunnistust sellele annavad nn tõmblused Vene – Türgi suhetes ja praegu Süüria pinnal toimuv. Ja lõpuks viimaseks ja samuti väliseks niiditõmbajaks, me peaks olema pimedad kui me ei märkaks, on Aasiast lähtuva Hiina Draakoni tuline hingus. Kuid Hiina tuleb mängu ilmselt alles siis, kui teised osapooled on end omavahel oluliselt nõrgestanud ja kergem on oma miljardilise rahvastikuga võit noppida. Hiina Draakonil on aga omakorda siiski üks põline rivaal, kes võib veel kõikide mängijate kaarte veel segada ja see on ärganud ning vahepeal võimsaks saanud India Tiiger.
Kuidas see kõik toimus?
Vanasõna ütleb, et kõige pimedam on enne koitu. See kõige pimedam aeg pole õnneks veel Euroopas kätte jõudnud, aga võib saabuda siis, kui kohapeal tekivad senisest teravamad etnilised konfliktid ja algab kardetud kodusõda põlisrahva ja põgenike vahel näiteks Prantsusmaal või Saksamaal. Viiteid selle ängi eelaimusest saame lugeda nii prantslase Houellebecqi (romaanid Platvorm ja Alistumine) kui meie oma Espenbergi viimasest romaanist Rändaja.
Ja et Euroopa põhjalaskmise plaan läbi viia, käivitatigi (õigemini lisati oluliselt hoogu, sest eeldused Aasia-Aafrika rändeks arenenud riikidesse olid tegelikult juba olemas) nende niiditõmbajate poolt ilmselt eurooplasi olemuslikult ängistav-kägistav pagulaste probleemistik, mis nagu näha toimib imehästi. Pea siiani on „heatahtlik-ontlik“ Euroopa tõsises segaduses: sa pead ja tahad aidata hädasolevat inimest, korjad üles kõik paadid mis tiirlevad isegi Aafrika rannikul, mis siis et see kätkeb endast ohtu. Ja nagu hiljem kahjuks selgubki, kargab päästetu sulle tänu avaldamise asemel kõrri.
Kuidas Euroopa pagulastega lämmatamise plaan võis tegelikult sündida? Kuna heal lapsel on mitu nime ja osalisi mitmeid oleks mõistlik uurida plaani telgitaguseid aset leidnud faktide valguses.
Üheks selle ideloogiliseks lähtealuseks võiks pidada 2014.a-l avaldatud tuntud filantroopi G. Sorose raamatut „EL tragöödia: Lagunemine või taaselustumine.“ Raamatus antud hinnangutest nähtub, et autor süüdistab seal Saksamaad isekuses. Eelkõige esindatakse ELs Saksamaa huvisid, kuid avatud ühiskonna loomine ning selle olemasolu pole piisavalt edenenud ja ainult see võib anda ainsa garantii EL helge tuleviku jaoks. Järgmisel aastal võttiski Saksamaa vastu miljon immigranti.
Sõjaline lähtealus lekkis internetti Wikileaks kaudu. Kui USA kindral W. Clark ’ile konfidentsiaalsena edastatud info internetti pihkus võis infole alti vastuvõtja peas sündida järgmine mõttekäik: USA Kaitseministeeriumi plaanis oli 2002.a.-st alates rünnata 5 aasta jooksul peale Afganistani veel 7-t Lähis-Ida riiki : Iraaki (Saddam Hussein), Süüriat (B.al Assad), Jeemenit, Liibüat (kolonel M. Ghaddafi), Somaaliat, Sudaani ja ( Iisraeli peavaenlast) Iraani. Miks kehtestas Trump praeguse immigratsioonikeelu just neist seitsmest riigist pärit inimestele, võiks nii mõndagi selgitada?
Kuid siit tulid juurde veel omapärased „lisaboonused“ väidetagu pealegi, et keegi ei osanud neid asju ette näha. Mida teevad reeglina need inimesed, kes ei taha pommide alla jääda? Loomulikult katsuvad nad põgeneda, nagu rotid uppuvalt laevalt. Ellujäämisinstinkt! Ja kuhu nad põgenevad? Eeskätt naaberriikidesse Türki, Liibanoni, Jordaaniasse, Tuneesiasse, Marokosse ja Alžeeriasse. Aga kui Türgi on täis ja meri tuleb vahele. Siis põgenemine jätkub, kasvõi üle väinade, üle Vahemere, ikka rikkasse ja lahkesse Euroopasse.
Tuli aga ületada veel üks takistus. Kuidas veenda kultuurseid Lääneriikide kodanikke: eelkõige prantslasi, itaallasi, belglasi, hollandlasi või sakslasi (kui eeldatavalt kõige rikkamaid EU kodanikke), et nad need põgenikud kõik ka vastu võtaksid? Plaan oli lihtne: süüdistame neid rünnatud riikide kodanikke tapmistes osalemises, sest sõjalised reidid ja rünnakud toimusid ju kõik NATO egiidi all. Araabia kevade ja demokraatia ekspordi eest vastutasid samuti eeskätt läänlased. Ilmselgelt hakkavad nad nüüd ennast süüdlastena tundma. Ja kui ei, tuleb neid aeg–ajalt natsideks sõimata nagu Erdogan seda praegu teebki. Ja pealegi, sakslastel on juba minevikust teada spetsiifiline süükompleks (nn holocausti-sündroom), nii et pole siin mingit kunsti uuesti nupule vajutada ja nad reageerivad nagu Pavlovi koerad. Ning see kõik töötas tõesti nagu võluvitsa viibutusel.
Oma šansi haistsid kohe maffia ja võrgustikud, kes said aru, et pagulasprobleemis peituvad miljardilised kasumid, mida on vaja vaid üles korjata. Anna paadid ette ja korja raha taskud täis, kui pole raha pandagu organid panti, sest seegi on tohutu äri…küll leitakse teid, kuidas maksmata jätnutega arved õiendada. Väikese rahaga harjunud inimene ei mõista, kuidas niigi rikkad allilmastruktuurid vahendeid valimata ikka rohkem ja rohkem raha tahavad saada, ent organiseeritud kuritegevus teab- raha ei haise.
Nii oligi nn põgenike-probleem loodud ja Euroopa nõrgestamine võis alata. Kuigi on ka teised mured nagu rahaliit ja majanduslik ebavõrdsus, sai just migratsioonikriis Euroopa Liidu allakäigu ja lagunemise katalüsaatoriks? Kui kohtuvad kaks võõrast kultuuri ja religiooni, tekib paratamatult võitlus: kelle Jumal on tugevam ja millise etnose vaim on tugevam? Kes jääb majas peremeheks? Nii, et praegu on käivitatud O. Spengleri teose motiividel baseeruva allakäigu algetapi sõlmitus. Selle etapi keskpaik ja lõpp (kulminatsioon ja arveteõiendamine „ kes on süüdi?“) peaks eurooplastele tulema kurb ja täis kahetsust. See juhatab sisse uue lootuse, et kunagisest übermensch‘ ist võiks saada jälle väike rahulolev pisipürjel ehk maailmakodanik.
Mõned järeldused
Selge on, et niiditõmbemine kipub käest minema, käiku tulevad teatud lisastsenaariumid ja olukord väljub kontrolli alt. Nii on näiteks islamimaailm alates Türgist ja lõpetades Saudi-Araabiaga haistmas endagi uut suurt võimalust maailmakorda muuta. Islam tungib nüüd juba soodsaid olusid kasutades aina jõulisemalt peale, ISIS ja muud terroriorganisatsioonid eesliinil tegutsemas. Kuid miks jäävad kõik nii ükskõikselt rahulikuks ja Euroopa ei torma kohe pühasse sõtta nagu Jan Sobieski III ajal 1684 kui musulmanid juba Viini alla kogunenud olid? Eeskätt on süüdi lääne inimese mugavus, naiivsus ja lodevus. Kuid on ka teine põhjus. Kuna kõik on initseeritud ja toetatud paraku omade poolt, kavalalt ja peenelt, siis ei oska keegi karta ega kahtlustada.
Ja siis, mitte-nii-kauges-tulevikus, kui eurooplastel peale lühikest, aga jõulist relvade-täristamist jälle kaine mõistus pähe tuleb, tulevad mängu USA, Venemaa (kes on kannatamatu ja pakub oma abi islamiga võitlemiseks juba praegu) ning suured Aasia tiigrid. Viimased on kõige kavalamad ja idamaiselt väga kannatlikud. Ja pole imestada kui ühel ilusal päeval ilmuvad eurooplaste juhid nagu ‘kadunud pojad’, tuhaämber koos kühvlikesega käes ja mütsid näpus, uute blokivalvuritest isandate juurde. Ja seal ootavadki neid ees „toredad“ inimesed, kes oma ettepanekud esitavad, millest on juba raske, kui mitte võimatu, keelduda.
Äkkis saaks Euroopa kuidagi päästa? Ka see on võimalik, kuid ilmselt enam mitte täielikult.
Kogu lootus on tegelikult Ida-Euroopal, eriti Ungarist ja Poolast pihta hakanud rahvuslikel liikumistel, mis tasapisi levivad ka Läände. Brexit oli esimene märk, kohe tulevad valimised Hollandis, siis Saksamaal ja Prantsusmaal. Kuid isegi siis kui rahvuslased enamuses riikides võidavad, on neil väliste jõudude vastu vaja nii siseriiklikku veenmist ja puhastust ning omavahelist tihedat koostööd, tõsi nüüd juba tõeliselt võrdsetel alustel, mitte nagu endine EL. Samuti on Euroopal vaja uusi säravaid ja karismaatilisi liidreid nagu Orban või Szydlo, kes oskaks ohtude ja karide vahel kindlameelselt laveerida. Võimalik, et moslemite ja teiste sisserännanute hiigelkogukonnad nurjavad Lääne-Euroopa taasvabastamise või toovad kaasa verised siseheitlused. Eelis on taas Ida-Euroopal, juhul kui ta ei lase immigratsiooni Trooja hobust sisse. Kaitse mõttes jääb sel juhtumil loota vaid Donald Trump juhitavale USAle, kes aitaks Venemaa vastu, kuid keda Hiina ründab omakorda juba praegu küljelt. Trump on mees, kes niiditõmbajate jalgadel kõvasti sõtkub ja loodame väga, et ta ei lõpeta nii kurvalt kui JFK, ehkki nii mõnigi niiditõmbajate grupp seda ihaleks.
Põnev, ohtlik ja ettearvamatu oled sa, oh Tõejärgne Maailm, oma hunnitus alastuses…
Jaan Kuusk