Piisas vaid Vene varilaevastiku ühe aluse ankruveost ja rohepööret jumaldav Eesti valitsus peab ilmselt taas vastumeelselt põlevkivienergeetikale lootma, mille ta ise on kalliks ajanud ja mida ta on lõpetama hakanud.
Meedia räägib Estlinki pikemast remondist ja samas on kohe-kohe tulemas lahtühendamine Venemaa energiasüsteemidest. Kuigi peaminister Kristen Michal ja kliimaminister Yoko Alender lubavad, et elekter jääb alles, kostab nende ütlustest kerget paanikat.
BNS vahendab: “Kliimaminister Yoko Alender andis neljapäeva õhtul videokohtumises Balti energeetikaministritega EstLink 2 rikke seisust ülevaate ja kinnitas neile, et nii Eesti kui teised Balti riigid elektrita ei jää.
„Süsteemihaldurid tulevad olukorraga toime, sest pidev valmisolek sellisteks juhtumiteks on nende igapäevane töö. Eestis ja Baltimaades on piisavalt tootmisvõimsusi ja reserve, et katta meie elektrivajadus. Elektrijaamad, sealhulgas Enefit Poweri juhitavad jaamad on töövalmis ja lisaks töötavad tuulepargid,“ ütles Alender.
Kliimaminister rõhutas, et Estlink 2 rike ei mõjuta Balti riikide sünkroniseerimist Mandri-Euroopa elektrivõrguga. „Sünkroniseerimine on jätkuvalt planeeritud veebruari algusesse ning vajalikud ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt. Balti riikides on piisavalt juhitavaid võimsusi ja välisühendusi, et sünkroniseerimine läbi viia ka ilma Estlink 2 ühenduseta,“ lausus Alender.””
Nagu näha, tulid rohepöördevalitsusele nüüd meelde senised tootmisvõimsused ja reservid, ning nagu muuseas mainitakse ära tuuleparke. Ometigi on tekkinud just see situatsioon, kus Eestile on vaja oma põlevkivienergeetika tuge, seda aga on Reformierakonna valitsus aktiivselt koomale tõmmanud.
Juba see kinnitus Alenderi suust, et “nii Eesti kui teised Balti riigid elektrita ei jää” viitab kergele paanikale – ega kliimahüsteeriline valitsus vist eriti isegi jaga, mis hakkab pärast Estlinkiga juhtunut ja Venemaast lahtiühendamist juhtuma. Selles valitsuses pole inimesi, kes oskaksid midagi ette näha, sellega arvestada ja hädaolukorrast välja tulla – nad on harjunud, et keegi kuskil kaugel ja kõrgel otsustab, sestap nad andsid ka Eesti tarbija Nordpooli väljapressijate kätte.
Kui küsida inimestelt, kas nad selles olukorras usaldavad Reformierakonna, sotside ja E200 valitsust, siis enamik vist ei usalda küll – sedavõrd põhja on lastud majandus pelgalt kolme aastaga, pluss veel meeletud hinna- ja maksutõusud. Need inimesed võimukoridorides ei oska tegelikult majandada ja Eesti elektrituru krahh on täiesti reaalne.
Siit ka julgeolekuline mõõde: Reformierakonna valitsus on liiga palju Ukrainas “sõdinud” ja liiga vähe oma maad kaitsnud. Ukrainat peab aitama, aga seda võiks teha ennekõike suuremad ja Venemaast kaugemal asuvad riigid, Vene piiril paiknevad nn rinderiigid peaks pigem ise vastase ründeks valmistuma.
Alles nüüd, pärast Vene ja Hiina varilaevastike laamendamist kaablite kallal hakatakse rääkima võimalikest patrullidest Läänemerel – seda oleks Eesti pidanud ammu koos teiste kaldariikidega korraldama, sest see on otsene meie julgeolekuline piirkond. Selle asemel aidati Ukrainat ja saadetakse sõjalisi missioone Mosambiiki, Iraaki, Liibanoni ja ei tea veel kuhu. Eesti idapiir ja Läänemeri pidanuks olema Venemaa agressiivsuse kasvades meie prioriteet. Aga polnud.
Reformierakonna maksu- ja hinnatõusudega näeb Eesti, nii tema rahvas kui majandus, veel palju vaeva. Aga sama hävitav ähvardab tulla ka jätkuv energia- ja julgeolekupoliitika, kus me võime kaotada kättesaadava elektri ning kontrolli ühenduskanalite üle.