Ettearvatav ja üheülbaline “rahvakirjanik” teeb huumorit üle jala, kaua tal seda veel lastakse?

Mõnes ringkonnas rahvakirjanikuks peetav Andrus Kivirähk, kes üritab end tõestada ka humoristina, on selles vallas lati väga madalale lasknud ja ikkagi selle maha ajanud.

Nii tema teisipäevaõhtused raadiosaated koos Mart Juurega („Rahva oma kaitse“) kui ka reedesed kolumnid LP-s on pehmelt öeldes mannetud, teiselt poolt ka püüdes poliitilist satiiri teha, pahatahtlikud ning igavalt ühekülgsed.

Selle kõigega on paari loetava raamatuga maha saanud Kivirähk paljude lugejate silmis oma nime täis teinud.

Jääb vaid küsida, millal selline haltuura raadios ja lehes ära lõpetatakse.

Kuidas mõista huumorit, kui tuntud kirjamees räägib raadiosaates, kuidas ta oma kubet sügab ja siis küünealust rasvakihti kirjeldab?

Mis puudutab kirjutisi, siis selgelt vasakpoolne ja end puutumatuna tundev kolumnist, on numbrist numbrisse nii ühekülgne ja ettearvatav, et tema kirjanikutalendis tuleb kõvasti kahelda ja soovitada talle tegeleda vahelduseks ehk mõne muu alaga.

Viimases paskvillis kirjutas ta kirikust ja Rail Balticust. Seekord jõudis ta oma pilkamisega nii kaugele, et nimetas EKRE-t „vanakuradi vanaemaks“, ometi pidi ta Rail Balticu kirgliku vastasena tunnistama, et kuigi ta ei kuulu rahvuskonservatiivide valijate hulka, „tahaks ma mokaotsast nendegi toetuseks sõnakese poetada“.

„Kui tõesti juhtub, et tänu EKRE-le hoitakse ära selle loodust reostava ja arutult kuluka projekti elluviimine, olen mina valmis Helmedele mõndagi andestama,“ kirjutab paadunud sotsiaaldemokraat ja võitlev ateist, kes räägib andestamisest juba nagu peapiiskop.

UU