26.01.2023
Aqva Hotels OÜ tegevjuht Roman Kusma.
Neljapäeval toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Inimeste ja Eesti ettevõtete toimetulekust tänastes kriisides“ arutelu, kus Aqva Hotels OÜ tegevjuht Roman Kusma kritiseeris põhjalikult poliitilist süsteemi, võttes eraldi ette ka poliitprojekti Eesti 200.
“Valimised on ukse ees, ja nagu öeldakse, nüüd hakkab sadama meile lubadusi nagu Vändrast saelaudu. Hakkame kuulma ka igasugu veidrusi. Üks viimase aja veidramad lubadusi, mille üks poliitiline jõud välja hõiskas, tuli Eesti 200-lt. Ega ma tegelikult eriti ei imesta, et selline asi just nendelt välja potsatas, sest eelmiste valimiste eel Hobujaama trammipeatuse jagamine venelaste ja eestlaste poolteks näitab, et selles erakonnas ajuhiiglastest puudust ei ole. Nimelt ütles Eesti 200 esindaja seekord, et nende põhiline eesmärk Riigikokku pääsemiseks on see, et ära hoida EKRE valitsusse pääsemine. Mitte see ei ole nende põhiline siht, et ise valitsusse pääseda ja midagigi ära teha, vaid et EKRE valitsusest eemal hoida on nende suur südameasi. No siis oleks võinud erakonna nimi olla ju Reform 200. Oleks kõigil asi selge, ei peaks eraldi oma programmi seletamegi. Kas te olete kuulnud, et keegi asutaks ettevõte selleks, et teine firma pankrotti ajada? See on ju otsene pahatahtlikkus. Mitte et luua uusi väärtusi või kas või lihtsalt raha teenida, vaid selleks, et teisele käru keerata. Või no mis siin imestada, see on ju puhteestlaslik,” kõneles Roman Kusma.
Aqva Hotels OÜ tegevjuhilt tuli teisigi asjalikke märkusi.
“Universaalteenus, mida riik täna pakub, on ajutise meetmena natuke riske maandanud küll, kuid sellega ei tohi leppida ja harjuda, et nüüd ongi normaalne, et elektri eest 200 eurot megavatt-tunni eest küsitakse. Minu arust on üks suur mure ka see, et nagu poliitikutest saavad ministrid, siis nad hakkavad rääkima mingis omas, tavainimesele arusaamatus keeles. Kui pensionäride ja viimasel ajal eriti õpetajatega suhtlemisel on poliitikud leidnud kerge tee, mis on pensionide ja palgatõusu lubamine, siis ettevõtjatega ühise keele leidmine käib valitsusel tihti üle jõu.”
“Kuidas peaksid ettevõtjad mõistma seda, kui eelmise aasta septembri alguses A-stuudios esinedes ütles majandusminister, et mis ettevõtetel viga, nemad võivad kõrgema elektrihinna ju oma toote hinna sisse kirjutada. Jutt käis peaasjalikult kodumaise toiduainetööstuse olukorrast lahvatanud energiakriisi valguses. Mitte suvaline inimene tänavalt, vaid Eesti Vabariigi valitsuse majandusminister ütles, et ettevõtetel on energiakriisis lihtne. Lisaks ütles ta seda olukorras, kus Eesti inflatsioon oli tõusnud euroala kõrgeimaks, ulatudes 24%-ni. Selle asemel, et otsida lahendusi inflatsiooni leevendamiseks, oli majandusministri sõnum ettevõtjatele umbes selline, et visake aga rahumeeli inflatsioonikatlasse õli juurde ja tõstke hindu nii palju, kui tahate. Kui lõpuks keegi teie kallist toodet enam ei osta, no siis pole midagi teha, siis tuleb uksed kinni panna. Nii lihtne ja loogiline see ongi, mõne meelest. Ma ei uskunud oma kõrvu, aga nii see paraku oli.”
“Täiesti mõistetamatus keeles suhtles hiljuti valitsus Paldiski LNG-terminali rajajatega. Kas teie saite millestki aru? Mina küll mitte. Kord räägiti, et kes esimesena terminali valmis ehitab, see selle ka saab, siis jälle, et soomlastel on seda rohkem vaja. Kokku võttes võib öelda, et räägiti pudikeeles. Samuti rääkis vähemalt mulle arusaamatus keeles peaminister, kui ta põhjendas kõrgeid elektrihindu sellega, et me oleme sõjas. Selle peale ei saa jätta küsimata, kas me sõdime Euroopa Liiduga või. Sest just Euroopa Liit on kehtestanud meile ulmelised CO2-maksud, mis meie elektriarveid põhjendamatult tõstab. Ei ole mulle arusaadavas keeles keegi suutnud ka ära seletada, kuidas tekib CO2 hind.”
“Mõni päev tagasi lugesin uudistest, et Euroopa Liidu tasemel on kokku lepitud ja loodud uus CO2 maksustamise süsteem ETS2, mis kohustab ka kütusemüüjaid CO2-kvoote ostma. See tähendab, et meile lajatatakse taas uue kütuse ja toasooja hindade tõusuga, mis tähendab ka seda, et uus inflatsioonilaine on tulekul. Siinkohal tahaksin küsida, kes on tegelik kasusaaja kõrgest CO2-maksust. Kindlasti ei ole need eurooplased ja Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtted. Elektritootjad teenivad sellega küll hiigelkasumeid, samal ajal elanikkond vaesub valguskiirusel. Nüüd ütleb Euroopa Liit, et pange oma põlevkivielektri tootmine üldse kinni ja me anname teile selle eest 350 miljonit eurot. Ma saan aru, kui pakutaks 350 miljonit eurot aastas ja 20 aastat jutti. Aga loobuda omaenda energia turvalisusest sellise kommiraha eest, no kuulge! See oleks ikka ülim kuritegu omaenda rahva vastu ja ma loodan, et mitte ükski valitsus sellist sammu ei astu.”
“Suurim müsteerium Euroopa Liidus on täna institutsioon nimega Nord Pool, mida mõned hellitavalt ka elektribörsiks nimetavad. Mis keeles selles asutuses räägitakse, jääb minule taas mõistmatuks. Kui ühte kübarasse voolab hüdroelektrijaamadest elektrit omahinnaga 1,5 eurot, tuuleparkidest 2 eurot, aatomijaamadest 25 eurot ja põlevkivijaamadest umbes 30 eurot megavatt-tunni eest ja siis samast kübarast välja tõmmata 4000-eurone hinnalipik – no see on šedööver! David Copperfieldil on selles osas veel palju õppida. Tervet riiki rööviti päise päeva ajal, aga kuritegu isegi ei fikseeritud. Valitsus rääkis selle peale jällegi vaid neile arusaadavas keeles, et see ongi normaalne, et me oleme liiga kaua odavat elektrit nautinud. Eesti Energiast, mis peaks olema meie kõigi energiaturvalisuse garantii, on selles tuules tänaseks saanud pesuehtne liigkasuvõtja. Kui SMS-laenu võtmist saate vältida, siis elektriarve saamisest sul pääsu pole.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid