26.11.2022
Tänast poole seitsmest AK-d vaadates tekkis küsimus, et kas riigitelevisiooni jaoks Eesti enda elu ei eksisteerigi?
Kõigepealt jutt sellest, et USA-s nõutakse aina häälekamalt Ukraina survestamist läbirääkimiste alustamiseks Venemaaga.
Siis vaatasime ja kuulasime vene keeles Venemaa välisministri Sergei Lavrovi umbluud sellest, kui lähedane ja kallis on venelastele ukraina vennasrahvas ja kuidas sõditakse eranditult neonatsidega.
Siis pajatas vene keeles sama pikalt sõjakurjategija ja sadist Vladimir Putin sellest, kui kasulik on sõdida kaasaegsete lääne relvade vastu ja arendada vene relvatööstust. Timukas jagas oma mõtteid sõjatööstuse ja selle plaanide kohta.
Järgnes Eestis võõrustatud Venemaa pagulasajakirjanike pikett vene saatkonna juures Tallinnas.
Ja lõpus näidati ka natuke „eesti asja“: meie pulmavanaks muutunud „president“ Alar Karis autasustas tublit lõõtspillimängijat.
Väga tihti näidatakse Aktuaalses kaameras mingi vene pressikindrali sõjakaid venekeelseid avaldusi olukorrast Ukraina rindel. On selline tunne, et me oleme ikka veel liiduvabariik.
Milleks eesti riik siis lõpetas Venemaa telekanalite ülekanded – et „avalik-õiguslik“ ETV jätkaks ise nende tööd? See ei ole enam normaalne, kui 15-minutilisest rahvustelevisiooni uudistesaatest umbes pool aega kõlab agressorriigi keel ja selles keeles raporteeritakse reipalt edusammudest genotsiidis?
Kas ETV juhid on juba täiesti reaalsusetaju minetanud? Millega tegeleb ringhäälingunõukogu? Miks eestikeelne AK teeb eestlastele venekeelset Kremli propagandat?
Tänase “haltuura” eest peaks Astrid Kannel koos oma Lavrovi ja Putini fännist toimetajaga otsemaid kinga saama.
Ivan Makarov