06.01.2023
Raha kasutamises pole mingit selgust ja oma roll selles on ministeeriumidel.
Möödunud aasta lõpus kutsuti ajakirjanduse kaudu üles annetama koolikiusamise vastasele võitlusele ja selles osas oleks huvitav teada, kas ja kui palju seda tegi. Koolikiusamine on kahtlemata suur probleem, aga sellega võitlemine ei pruugi praeguses võtmes üldsegi efektiivne olla.
Eesti on juba ammu eurobürokraatlik riik, kus maksumaksja raha läheb peamiselt asendustegevustesse ja toiduahelatesse. Näitena võibki võtta sellesama koolikiusamise.
Keegi otsustab algatada koolikiusamise vastase võitluse, sest see näib vajalikuna. Sel otstarbel luuakse näiteks MTÜ Koolikiusamise Tõkestajad. Kõigepealt võetakse tööle inimesed, kes hakkavad kirjutama projekte, et raha saada. Siis hakatakse koolitama “spetsialiste”, mille tarvis korraldatakse koolitusi, seminare ja konverentse. Töötajad saadetakse kusagile õppima teiste sellealaseid kogemusi. Luuakse kiusamisvastane võrk, mis hakkab välja andma bülletääne ja nii edasi, jne…
Kõik see tegevus toimub 90-95 protsendi ulates mööda kahest olulisest tegelasest – kiusajast ja kiusatavast. Ilmselt arvatakse ka kiusaja olevat mingi selline tüüp, nagu kunagi kujutati Delfi vihakommentaareid – trussikutes meesterahvas kusagil kortermaja katusealuses korteris südaöösel vihkavaid kommentaare kirjutamas (hiljem selgus, et paljud olid väga haritud inimesed kontoritest). Tegelik (neti)kiusaja on ilmselt väga kursis sellega, mida tema vastu ette võetakse, ta oskab ilmselt veebipolitseinikustki mööda hiilida. Tõenäoliselt käib iga koolikiusaja ajaga kaasas. Koolikius on olnud igas ühiskonnas.
Lisaks arvatakse vist, et koolikiusajad ongi üksikud inimesed muidu heas ja sõbralikus kooliperes – tegelikult väljendub see probleem pigem õpilaste hierarhia kaudu, mis tekib täiesti erinevatel põhjustel (pere jõukus ja sotsiaalne taust, õppimistase, lävimisoskus jne). Selle, mis toimub koolis, näeb kõige paremini ära lastega tegelev õpetaja, selleks pole vaja suurt hulka ametnikke ministeeriumides või MTÜ-des – viimased kirjutatakse lisaks peagi ka mingile riigieelarve reale, kust nad hakkavad iga-aastaselt “tähtsa töö” jaoks raha saama, uusi töötajaid juurde värbama, uusi projekte kirjutama jne. Bürokraatia aina paisub ja riigi (maksumaksja) raha kaob.
Uued Uudised vaatlesid bürokraatia teket ainult ühe valdkonna kaudu, aga selliseid kohti, kuhu tekitatakse asendustegevusi, mis tegeliku probleemi ja lahendustena ei jõuagi, kuid raha tahavad, on kümneid. Kasu pole neist grammigi – võtkem näiteks igasugused “vihakõnelemise” vastased sammud. Neist “vaenukõnedest” räägitakse juba ammu, kogu Euroopas on vastu võetud karme seadusi, selleks eraldatakse rahasid, “patustanuid” karistatakse… aga võitlus aina ägeneb. Loogika järgi peaks selliste meetmetega asi paremaks minema ja ühiskonnad olema padusallivad, aga justkui halvemaks läheb, sest nõutakse üha uusi ja karmimaid meetmeid.
Põhjus on üks – uusmarksismi mõju all olev ühiskond vajab võitlusi, barrikaade, võitusid ja hukkamisi ning selleks luuakse võimas bürokraatia, kes tegeleb võitluste planeerimise, rahastamise ja elluviimisega. Tegelikud probleemid aga ei kao kusagile, sest kogu võitlus nende probleemidega on tegelikult asendustegevus enda olemasolu õigustamiseks.
Uued Uudised