02.04.2019
Kui võtta konkreetselt Eesti oma rahvuslikud huvid, siis EL-i liikmeks olek meile küll mingit otsest kasu ei anna.
Euroopa Liit on olemuselt impeerium juba praegusel kujul, föderatsioonina muutuks ta lausa totalitaarseks Kuldhordiks.
Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik küsib Priit Pulleritsu põhjanud sakslaselt Thomas Zimmererilt õigustatud küsimuse: kas Euroopa Liidu kritiseerimine on nüüd “äärmuslus”.
Uued Uudised lisavad omalt poolt: kas neid kriitikavabu asjandusi väikese Eesti liiga palju juba ei saa – geid, migrandid, kohtunikud, naisarstid, ajakirjandus, nüüd ka EL? Aga see selleks -Taavi Minnik on esile toonud palju huvitavamaid asju.
Arvamustoimetaja kirjutab, et Euroopa Liit on üles ehitatud küllaltki kummaliselt: on väga vähe eurooplasi, kes saaksid selle toimimisest aru ja eurooplastele on antud vähe otsest demokraatlikku võimu Euroopa Liidu otsuste vastuvõtmise ning nende tegijate mõjutamiseks.
“Euroopa Liidu bürokraatiat ei valita ning täiesti ebaselge on, kuidas nende tegevust kontrollida. Kukub välja nii, et Euroopa bürokraatia tahab reguleerida kõike ja samas mitte millegi eest vastutada,” märgib Minnik. “Mida rohkem üritab euroliidu bürokraatia meie elu reguleerida, seda enam lööb välja esindatuse probleem: me teame, kes meid valitsevad, aga kuidas need inimesed võimu juurde sattusid, on arusaamatu.”
Minnik lisab, et inimestele soovitatakse euroasjad spetsialistidele usaldada ja endil kõrvale astuda, kuid sel moel tekib ükskõiksus EL-i käekäigu vastu või vastupidi – suureneb üldine rahulolematus. Eriti kui kerkib esile probleem, mida see bürokraatia lahendama pole suuteline. Või ei taha lahendada.
Viimase kümmekonna aasta põhjal saab Minniku arvates teha järelduse, et Euroopa Liit saab eksisteerida vaid tolliliiduna. Mida enam üritavad selle ametnikud reguleerida tavaeurooplase elu, seda rohkem tekitab see pingeid.
Nii on Taavi Minnik välja toonud tõe, mida meie eest kiivalt varjatakse – tegelikult Eesti ja eestlased ei suuna Euroopa Liidus mitte midagi. Enamik lihtinimestest ei tea samuti seda, kuidas inimesed Eesti EL-i masinavärki satuvad – peale senise kuue eurosaadiku ja eurovoliniku.
Me valime need kuus, aga ei tea, mida nood selles suures Matrixis tegelikult teevad. Rahvusmeelseid ei esindanud seni keegi, nüüd võivad nad ehk Igor Gräzinile loota. Yana Toom on kohe kindlasti Kremli käsilane, Tarand imetleb Macroni, Paet on üdini Brüsseli-truu – Eesti suveräänsuse eest ei võitle seal kohe mitte keegi. On teada, et kõik Eesti eurosaadikud peale Gräzini toetasid afroresolutsiooni, Ungari ja Poola karistamist ja kõike muud, milleks vähemalt rahvuslased pole neid volitanud.
Sama on kõigi nende volinike ja ametnikega, keda riigivõim Brüsselisse saadab – kõigepealt on need juba Tallinnast EL-i ustavuse ja poliitilise agenda pinnal teele saadetud, et nad kõike seal läbi surutavat heaks kiidaks. Pole Eesti meedias olnud ainsatki lugu sellest, kuidas eurosaadikud karmilt oma maa huvide eest võidelnud oleks, kasvõi näiteks põllumeeste toetuste eest.
Me ei tea, mida tegid ja teevad Euroopa Liidus Kallas, Parts, Ansip, Maasikas, Hololei ja paljud teised ametnikud. Jah, me teame, et nad seal on, me teame, et nad kiidavad Euroopa Liidu tegusust, aga me ei tea, kuidas nad Eesti huve kaitsevad. Nende endi juttu aluseks võttes – ega vist kaitsegi, vaid esindavad Eestit oma kohalolekuga. Küll aga tassivad nad siia kaustade viisi eurodirektiive, mis meie ametnike poolt kohustusteks tehakse ja sõna-sõnalt seadustesse kirjutatakse. Ka president Kaljulaid tõi euroametnikust riigipeaks saades siia Brüsseli agenda, mitte ei vii eestluse agendat maailma.
Eestis euroametnikeks läinud inimesed ostetakse seal kohe karvade ja nahaga ära, ennekõike palkade ja boonuste kaudu. Ilmselt mõjub kohe ka nn Kaupo efekt, kes liivlaste vanemana sattus Rooma ja oli kullast-karrast, hiilgusest ja võimust nii lummatud, et viis oma rahva rõõmuga ajaloo tapalavale. Selliseid mehi, nagu Igor Gräzin, kes Euroopaski eestlasteks jäävad, on vähe – EKRE saadab mais 2-3 inimest juurde.
Euroopa Liitu nimetatakse väga sageli ebademokraatlikuks moodustiseks, sest paljusid asju otsustavat Euroopa Komisjoni ei vali isegi mitte rahvad, rääkimata tädi Maalidest. Euroopa Liidu otsuseid teeb see tohutu bürokraatiaaparaat, mis on ennast sisse seadnud Brüsselis ja Strasbourgis. Ja see ametnikkond on sedavõrd tagurlik, et kuulu järgi ei soovi nad isegi digilahendusi eriti juurutada, sest hõlbus kättesaadavus arvutist võtaks sadadelt töö.
Kahjuks on Eesti ennast selle moodustise külge lihtsalt haakinud, loksub mugavusruumis kaasa ega mõtlegi, et võiks juhtimises olulist osa määrata. Aitab eurosilitusest küll.
Allikas: Postimees