31.05.2020
Brexit Day ehk Brexiti päeval.
Euroopa Liit seisab silmitsi oma senise ajaloo suurima kriisiga, kuid eurokraatide kõige olulisem eesmärk on endiselt Suurbritanniale Brexiti eest õppetunni andmine, kirjutab The Telegraphi ajakirjanik ja konservatiivide partei poliitik Daniel Hannan.
Leppe sõlmimine tundub üha ebatõenäolisem. Mitte et kumbki pool läbirääkimiste ebaõnnestumist tingimata tahaks; on ju nii Londonil kui ka Brüsselil koroonaviiruse ja majanduslanguse tõttu piisavalt probleeme. Ent EL on jäänud kinni oma positsiooni, mille kohaselt ei ole oluline mitte 27 liikmesriigi heaolu, vaid Brexiti peatamine. Ehkki paljud neist 27. liikmesriigist on praeguseks mõistnud paindlikkuse olulisust, ei ole paindlikkus just EL-i tugevaim külg.
Mõistmaks praegust olukorda, tasub heita pilk tagasi 2016. aasta Brexiti referendumi järgsesse aega. Eurokraadid olid šokeeritud ja justkui peksa saanud. Sellist tulemust nad oodanud ei olnud. Allumatule Suurbritanniale tuli kiiresti teha selgeks, et mingit kompromissi ei tule ja nii määrati Brexiti läbirääkijaks järeleandmatu euroföderalist Michel Barnier. „Mina olen oma töö teinud, kui oleme lõpptulemusena sõlminud brittidega nii karmi leppe, et nad eelistavad jääda EL-i,“ ütles Barnier Brüsselis.
Nii hakkaski Barnier esitama mahedal häälel pööraseid nõudmisi. Niikaua, kuni ta suutis jääda kõrgilt ükskõikseks, ei olnud lepet võimalik sõlmida, ent kuna Briti saadikud ei olnud leppeta lahkumiseks valmis, tähendas see Brexiti ärajäämist. Kõikidele kompromissettepanekutele vastas Barnier kindla ei-ga.
Seejärel võttis valitsuse üle Boris Johnson, kes ei kavatsenudki eurokraatide mänguga kaasa minna. Ta haaras sõnast Barnier’d, kellele meeldis ähvardada Suurbritanniat Kanada-sarnase leppe sõlmimisega ja teatas: „Hästi, siis on nii nagu Kanadaga.“ Barnier muutis taktikat ja nõudis, et selleks tuleb Suurbritannial lubada oma vetesse EL-i kalastusalused ja leppida Euroopa Kohtu ülimuslikkusega. Ilmselt arvas ta oma kogemustest Theresa May’ga, et Suurbritannia lihtsalt ärpleb veidi, aga annab siis järele. Kuid detsembris toimunud erakorralised valimised olid viinud Briti parlamenti Brexiti-meelse enamuse ja EL-i Brexiti-vastane strateegia ei toiminud enam.
Eurokraadid ei suutnud uue olukorraga kohaneda. Nad vihkasid endiselt Brexitit. Algas võitlus üleminekuperioodi pikendamise nimel. Johnson pole sellega aga kunagi leppida kavatsenud. Pikk üleminekuperiood on Suurbritanniale kõige halvem üldse – endiselt on kohustused ja maksed, kuid puudub hääletus- ja vetoõigus. Kohustus üleminekuperioodi mitte pikendada on kirjas ka Briti parlamendi statuudis.
Suurbritanniale tooks leppeta jäämine kaasa nii kasu kui ka kahju. Arusaadavalt oleks EL-iga kauplemine keerulisem. Kuid alates järgmise aasta 1. jaanuarist on brittidel vabad käed dereguleerimiseks, kulude kahandamiseks ja kaubandusbarjääride kõrvaldamiseks EL-i mittekuuluvate riikidega. EL-i jaoks ei ole siin aga midagi positiivset. Liidu kaubandussuhted Suurbritanniaga saavad olema keerukamad ja eelarve väiksem.
Mõned 27 liikmesriigi poliitikud ei ole rahul sellise mõttetu jonni ajamisega ega mõista, miks ei paku Euroopa Komisjon Suurbritanniale sarnast lepet nagu on EL-il Jaapani või Lõuna-Koreaga. Keegi ei võta Barnier väidetavat põhjust (geograafiline lähedus) tõsiselt. Nii või teisiti, Ühendkuningriik on teinud selgeks, et kui EL ei taha laialdast kaubanduslepet, siis jäädakse rahulikult ilma leppeta.
Peamiseks probleemiks ongi see, et ehkki eurokraadid on praeguseks ratsionaalsel tasandil Brexitiga leppinud, ei ole nad seda teinud emotsionaalselt. Ja kui nad ei saa enam takistada Brexiti toimumist, siis saavad nad ehk kuidagimoodi ikkagi takistada selle toimimist.
Paraku on nii, et muutes elu kibedaks brittidele, muudavad nad selle kibedaks ka kõigile liikmesriikidele. Näiteks räägitakse meile, et Briti pangad ja investeerimisteenused võivad kaotada oma vaba juurdepääsu Euroopa turule. Tegemist on just sedalaadi merkantiilse mõtlemisega, mille tagajärjeks on iseenda tekitatud vaesus, sest sellega takistab EL oma ettevõtetele juurdepääsu maailma parimale ja odavamale rahaturule hetkel, mil rekapitaliseerimine on hädavajalik.
EL-i edasist käitumist saab olema huvitav jälgida. Seistes silmitsi oma senise ajaloo suurima majanduslangusega, paistab EL-i jaoks endiselt olevat kõige olulisem Suurbritanniale õppetunni andmine ja mitte omaenda kodanike heaolu.
Allikas: The Telegraph