27.06.2021
Õiget Euroopat näeb vasakpoolsel kaardil.
Euroopas on välja kujunenud situatsioon, mis paneb enamikku sealsetest riikidest ühendava Euroopa Liidu edasise eksistentsi tugeva kahtluse alla – seda juhul, kui ei naasta juurte ehk rahvusriikide liidu juurde.
Euroopat vapustas järjekordne veretöö Saksamaal, milles kurjategijaks oli somaallane. Kuigi meedia andmetel otsitakse põhjust, miks 24-aastane aafriklane süütute verd valas, on vastus üks – ta oli somaallane. Inimene islamiusulisest riigist, kus sõditakse 40 aastat, nii omakeskis (riik on lagunenud erinevateks riigikesteks) kui ka naabritega. Kui seda somaallast poleks Saksamaal olnud, oleks kõik tema ohvrid elus ja terved.
Kinnitamata andmetel olevat Pärsia lahe naftariigid vastusena küsimusele, miks nemad ei võta süüria araabia vendi-sõjapõgenikke enda juurde, öelnud, et nemad küll selliste hulludega tegemist teha ei taha. Pidades silmas verisest kodusõjast tulijaid. Aga lumehelbekesi kasvatavale liberaalsele Euroopale näivad rinnetelt tulnud „põgenikud“ sobivat – kuigi üle Vahemere tuleb vaid parimas sõdimiseas meeste mass.
Midagi on siiski muutumas ning Ungari ja Poola pole enam üksi – kauaaegne Taani heaoluühiskond otsustas lõpetada kontrollimatu massimigratsiooni ja võtta need protsessid range kontrolli alla. Seejuures ei kavatse taanlased sugugi vajalike töökäte kohaletoomist lõpetada ega hädasolijaid hüljata, kuid kõik see hakkab käima karmide reeglite järgi – näiteks sõjapõgenikel tuleb pärast sõja lõppu kodumaale naasta, mitte jääda hea elu peale. Taani sotsialistid teevad seda, mida kogu Euroopa oleks juba ammu pidanud tegema – lõpetavad kontrollimatu ebaseadusliku rände.
Teine oluline muutus on see, et Ungari seadus, mis keelab homoagendal lapsi mõjutada, leidis küll 17 riigi hukkamõistu (valdavalt Lääne-Euroopa riigid ja nende satraabid Ida-Euroopas), kuid mitte 27 riigi vastuseisu. Mõistuse hääl tuli Leedu presidendilt Nausedalt, kes ütles, et Euroopa ei tohiks oma liikmesriike pimesi hukka mõista ja riikidel peaks olema õigus ise teha otsuseid vastavalt ühiskonna traditsioonidele ja hoiakutele.
Mingil moel on murdumas ka LGBT-d soosiv rinne, sest paljud poliitikud saavad aru – Euroopa Liit ei saa kehtestada ühtseid nõudeid kogu eriilmelisele Euroopale, eriti kui homoagenda muutub üha silmnähtavamalt ehtsaks ideoloogiaks.
Euroopa ühtsuse kirstunaelaks aga võib saada Merkeli-Saksamaa, Macroni-Prantsusmaa ja Bideni-Ameerika soov Putiniga sõbrustama hakata. Juba Nord Stream 2 projekt näitas, et Ida-Euroopa, kes on Vene-Nõukogude agressioonide käes palju kannatanud, ei taha agressoriga häid suhteid „iga hinna eest“.
Kolme Lääne suurriigi sõprus Putiniga võib tähendada Euroopa Liidu ja NATO lagunemist või vähemalt nõrgenemist. Sõpruse edenedes edenevad ka Lääne investeeringud Venemaale ja mida rohkem neid on, seda vähem tahavad Pariis, Berliin ja Washington oma raha sõja ja sanktsioonidega ohtu seada.
Tagajärjeks võivad tulla silmasulgemised, kui näiteks Ida-Virumaal tekib separatistlik konflikt – kuna tegutsevad „rohelised mehikesed“, on see sisekonflikt ja pole põhjust NATO paragrahvi 5 rakendada. Lääs on meister silmi sulgema, kui oma raha mängus on. NATO-l on niigi nõrk lüli Türgi näol, kes võib segada otsustes konsensuse saavutamist, nüüd tuleb neid momente juurde.
Eesti vasakpoolsed ja liberaalid hõiskavad alati, kui selguvad uuringutulemused EL-i populaarsuse osas – eestlased tahtvat ülekaalukalt liidu liikmed olla. Kas just nii väga tahavad, sest kaitseb meid siiski NATO-liikmelisus, kuid ka EL on mingi julgeolekugarant, sest hoolimata Brüsseli välispoliitilisest hambutusest, määrab EL-liikmelisus siiski ära Eesti asukoha Lääne poliitilises ruumis.
Kui Lääne-Euroopa ja Bideni-Ameerika hakkavad nüüd Kremliga „plaani pidama“, muutub üha mõttetumaks ka Eesti osalus neis kahes alliansis, sest need ei kaitse enam põhivaenlase Venemaa eest – pole lootagi, et Lääne uus suur sõber Putin ei jäta siinset olukorda oma huvides sorkimata ning kui Biden, Merkel ja Macron silma kinni pigistavad, on uus Jalta kokkulepe sündinud ja meie taas ohvrialtarile viidavad.
Eestlastele meeldib Euroopa Liit rohkem seetõttu, et sealt tuleb ohtralt euroraha – seejuures pigistatakse silmad kinni selle ees, et vastutasuks seotakse Eesti liidu ühise võlaorjusega, raha eest tuleb teatud suveräänsed õigused delegeerida Brüsselile ja kliimahüsteeria tõttu on igal rahapatakal tegutsemisjuhend küljes, kus ja kuidas seda tarvitada võib. Ja muidugi on meile ülitähtis Schengeni tsooni vaba liikumine.
Kõik see muutub veelgi mõttetumaks, kui Lääs hakkab taas sõbrunema Vene diktaatoritega ja neile järeleandmisi tegema; kui Brüssel dikteerib ka edaspidi ette seniste väärtuste asendamise „uusväärtustega“; kui somaallased võivad lihtsalt ka Tallinnas lennukilt maha astuda ja kui miski „üle viskab“, siis nuga veriseks teha. Reformierakonna valitsus sillutab sellele teed, lahjendades ka siinseid sisserändereegleid.
Euroopa Liit on pseudodemokraatlik moodustis, sest üha enam teevad olulisi otsuseid selle organid, mida pole keegi valinud, kusjuures võimu juures on vasakliberaalne „Brüsseli puruvanakeste“ seltskond, kes alustas poliitikas 1960-1970. aastate hipiliikumiste, Vietnami sõja vastasuse ja seksrevolutsioonide ajal, olles nüüd vanaduse marksistliku ideoloogia laineharjal võimuhoobadeni jõudnud.
Pole siis imestada, et Lääs kisub üha enam totalitarismi ja imperialismi suunas, sulgedes vihakõneseadustega suid, ketistades demokraatlikke vabadusi ja otsides sõprust diktaatoritega. Viimased sündmused näitavad siiski, et tugevneb ka vastuseis ja üha rohkem riike lülitab mõistuse tagasi töösse.