Politico artiklis avaldatud ülevaade EPP sisemisest olukorrast paljastab, et Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon on sattunud sügavasse strateegilisse kriisi. Manfred Weberi kiiruga kokku kutsutud töörühm „Win2029“ räägib paanilisest hirmust: valijad põgenevad massiliselt silmakirjalike libakonservatiivide juurest tõeliste konservatiivide poole.
Mida raskemaks läheb eurooplaste elu – energiahinnad, massiimmigratsioonist tulenev kuritegevus, majanduslik ebakindlus ja identiteedikriis – seda raskem on kaubastada enesehävituslikku globalismi rahvusluse sildi all. Kliimaalarmism, avatud piiride poliitika ja sooideoloogia ei müü enam. Inimesed tahavad selgeid vastuseid, mitte Brüsseli pakutavaid kompromisse, ilusat retoorikat ja valelikke lubadusi.
EPP-s on lõhed muutunud üha sügavamaks. Poola ja Rumeenia eurokonservatiivid keelduvad igasugusest koostööst nn parempopulistidega, samas kui rootslased, soomlased, hollandlased ja hispaanlased on juba koos valitsenud. Saksamaa CDU on AfD edu tõttu meeleheitel – vana „sanitaarkordon“ laguneb silmanähtavalt. EPP püüab ühelt poolt hoida tsentristlikku imidžit, teisalt on nad sunnitud varastama nn äärmuslaste teemasid: karmimad väljasaatmised, Frontexi tugevdamine ja isegi termini „illegaalne ränne“ kasutusele võtmine.
See on klassikaline libakonservatiivide dilemma. „Isamaa-tüüpi“ pehmed konservatiivid, kes on aastakümneid olnud valmis kompromissideks rohepöörde, massirände ja LGBT-agenda osas, kaotavad nüüd turuosa. Konservatiivse valija eelistused lähevad üle järjekindlamatele jõududele – immigratsioonivastastele, kliimaskeptikutele ja traditsioonilise heteroperekonna väärtusi kaitsvatele erakondadele.
EPP püüab kiiruga kohaneda, kuid see tundub silmakirjaliku pettemanöövrina. Valijad tunnevad ära, kes on neid seisukohti kaitsnud siis, kui see oli raske ja ebapopulaarne. EKRE ja teised ECR-i ning Patriots for Europe’i jõud on olnud järjekindlad. EPP kriis ei ole juhuslik – see on globaalse eliidi ja rahva huvide lõpliku lahknemise loogiline tagajärg.
Euroopa konservatiivne turg polariseerub. Pehmed eurokonservatiivid kaotavad, sest nad ei suuda enam piisavalt veenvalt valetada. Tõeline konservatism ei ole kompromisside kunst, vaid rahva ellujäämise küsimus. Ellujäämine on eluliselt tähtis.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.09.2026