03.10.2023
Kommunistid omavahel.
Eesti taasiseseisvusperioodi võib laias laastus jagada kaheks: täielik suveräänsus (1991-2003) ja Euroopa Liidu liikmeks olek (2004-2023). See teine periood jaguneb veelgi kaheks võrdseks osaks: esimene periood, mil EL oli veel riikide liit, ja teine, mil föderaliseerimine ja totalitarismi pealetung on ühenduse NSV Liidu sarnaseks muutnud.
1990. aastad oli Eestile rasked, sest majandus alles hakkas kosuma, samas aga oli kriminaalne mõju suur ja justiitsüsteem nõrk. Õnneks polnud Jeltsini-Venemaa tollal ohtlik ja siinne interindelik seltskond püsis iseseisvusest šokeerituna urgudes. Laulva revolutsiooni ideed olid au sees, eestlus õitses, poliitikas valitsesid traditsioonilised parem- ja vasakpoolsuse jõujooned ning näis, et rahvusriik saab taastatud.
Euroopa Liiduga ühinemise järel hakkas kõik kiiresti muutuma, algul majanduslikult, siis poliitiliselt ja ideoloogiliselt. Esimene kümnend oli siiski rahulik, EL-i positiivne mõju pääses esile ja muutis Eesti stabiilsemaks. Ometigi algas just siis kaugenemine eestluse, rahvusriikluse ja suveräänsuse ideaalidest.
Eurorahad panid ettevõtluse käima, kuid võtsid ettevõtjatelt ettevõtlikkuse – reaalse tegevuse ja oma peaga mõtlemise asemel mindi projekte kirjutama, et eurorahad peale saada, abi otsitakse nüüd väljastpoolt ka odavtöökätega, mis kohalikule töökeskkonnale hästi ei mõju. Seadusandlus kujundati välja eurodirektiivide alusel, mis alati ei hakanud tööle, sest aluspõhi oli mõeldud nii Malta kui Rootsi jaoks, Eestis aga võimendati nõuded lisaks kordades üle. Ja sisse hakkasid hiilima võõrdideoloogiad.
Viimased kümme aastat on olnud laostavad, seda ennekõike seetõttu, et Euroopa Liit hakkab kujunema totalitaristlikuks impeeriumiks. Võim koondub üha enam Brüsselisse ja Tallinnas antakse see sulase kombel koogutades käest, hoolimata sellest, et liikmesriike juba ähvardatakse ja represseeritakse, nagu NLiidus sõnakuulmatuid liiduvabariike. Eesti poliitiline eliit ei oska enam peremees olla.
Eesti seadusandlus toetub nüüd peamiselt eurodirektiividele ja selle kaudu nõutakse nüüd juba nii homoseadust kui tsensuuriseadust, mis hävitavad demokraatliku riigikorra. Ka 1990. aastatel öeldi poliitikas üksteisele rängalt, aga kunagi ei olnud vaja vihakõneseadust, mis praegu sõnavabaduse võtab. Kuigi põhiseaduses on kindlalt kirjas, et tsensuuri ei ole, suletakse suid, nagu “vaikival ajastul”.
Eestis on kanda kinnitanud võõrideoloogiad oma harudega nagu radikaalfeministid, pseudoinimõiguslased, homoagenda, kliimahüsteeria jpm. Ennast liberalismiks nimetav poliitiline vool on kujunenud äärmusvasakpoolsuseks. “Uusväärtuste” sildi all toimub moraalne allakäik.
Laulva revolutsiooni ideaalid on täiesti hüljatud: Reformierakonna käe all toimub paduvenestamine, Eesti uputatakse kogu maailmast tulevate migrantide alla, vene ja inglise keel tõrjuvad välja eesti keele, võõrad kultuurid eesti kultuuri, keenialane võib juba olla eestlane, eestlastest endist tehakse maailmakodanikud, rahvusriigi asemel tahetakse luua kiiret kodanikuriiki, iseotsustamine antakse käest… seda kõike võiks pikalt jätkata…
Eesti ei lähe enam seda teed, mida mööda otsustati minna 1918. ja 1991. aastal, isegi mitte seda teed, kuhu astusime 2004. aastal. Euroopa Liidu referendumiga keerati põhiseadusjärgselt teelt ära. Eesti on küll saanud jõukamaks, aga oleme selle eest ränka hinda maksnud ja seda iseseisvusmanifesti ideaalidega, paraku võtab jõukuse ära nüüd kliimavõitlus ja orienteerumine globalismile.
Oma rahvuslikku eliiti Eestile ei kujunenudki – hea näide viletsast aseainest on Siim Kallas, kes tuli NLKP-st läbi arvukate skandaalide vasakliberaalse Reformierakonnani, see aga hävitab viimasedki vaba Eesti ideaalid.
Uued Uudised