Äsjailmunud uus USA rahvusliku julgeoleku strateegia on ilmselt kaasaja kõige olulisem poliitiline dokument, millest tuleb teha omad järeldused. Dokument näitab karmi selgusega must-valgelt, et Euroopa ja meie saatus siin manduval kontinendil ei ole USA-le enam oluline.
Loomulikult oleme traditsioonilised liitlased ja partnerid NATO-s, ent ainult sel määral, kui suudame endid ise kaitsta. Euroopat puudutav osa strateegiast ütleb, et Euroopa peab taastama oma endise kaalu nii majandusliku, kui militaarse. Kui mandri osa ülemaailmsest SKP-st oli 1990.a. veel 25%, siis tänaseks on see kukkunud pelga 14%-ni.
Euroopa seisab ameeriklaste nägemuse kohaselt silmitsi aga sootuks suurema murega, kui seda on majanduse allakäik. Valge Maja arvates liigub Euroopa tsivilisatsiooni kadumise kursil. Ühelt poolt nõrgestavad nii Euroopa liit kui ka teised rahvusvahelised organisatsioonid poliitilist vabadust, kuid sootuks fataalsema ohuna näevad ameeriklased immigrantide sissetungi.
Kui tänane suundumus jätkub ei ole 20-mne aasta või veelgi vähema aja jooksul tänast Euroopat enam olemas. Ei ole sugugi kindel, et mõnedel riikidel ei ole läitulevikus enam sellist majandust ega relvajõude, mis lubaks liigitada neid usaldusväärsete liitlaste hulka. Trumpi administratsioon on mures, et mõnede liitlasriikide rahvastikus toimuvad muutused tekitavad olukorra, kus sissetunginute massid moodustavad varsti enamuse.
Selles olukorras loodab USA rahvuslike erakondade ja rahvusluse tugevnemisele.
Ameerika diplomaatia saab olema rajatud väljendusvabaduse, demokraatia, rahvuslikkuse ning Euroopa ajaloo julgele ülistamisele. Ameerika toetab eurooplaste rahvusluse kasvu ja rahvuslike erakondade kasvav populaarsus annab alust optimismiks. Valge maja keskse Euroopa poliitikana määratleb strateegia aga illusiooni kadumist igavesti laienevast NATO-st.
Strateegia viitab karmilt, et Euroopa liit ei kuulu USA prioriteetide hulka ligilähedaseltki vaid raskuspunkt välispoliitiliselt on Hiina ning kõik muud küsimused lahendatakse johtuvalt USA huvidest.
Kõnekas on ka tõik, et Ukrainat ega Venemaad selles dokumendis ei mainita, NATO jääb liitlaseks, kuid ka siin sõltub palju igast liikmesriigist ja tema suutlikkusest end kaitsta.
Ei tahaks spekuleerida, millises julgeolekuolukorras on täna maailma kõige lollima valitsusega Eesti, kuid on tähelepanuväärne, et Rootsi ja Soome alluvad nüüd NATO Norfolki staabi juhtimisele ehk siis USA otsealluvusse, käsu- ja varustusliini. Igaüks võib sellest teha oma järeldused.
Urmas Reitelmann, EKRE