Euroopa Liit ja NSV Liit – tundub, et mitte lihtsalt sugulased, vaid lausa lähedased

Eesti noortele peab aeg-ajalt meelde tuletama, et NLiit ei tähendanud mitte ainult stalinlikke küüditamisi, mahalaskmisi ja Gulagi, vaid et oli ka veidi varjatuma näoga totalitarismi aeg ehk brežnevlik stagnatsioon – aga sellest ei taheta täna rääkida, sest sarnasusi Euroopa Liiduga on liiga palju.

Kogu liberaalne leer läheb pöördesse, kui keegi julgeb võrrelda Euroopa Liitu ja Nõukogude Liitu. Selleks, et neid sarnasusi välja tuua, kasutavad Uued Uudised varianti, kus me räägime praegu EL-is toimuvatest protsessidest ning toome sinna kõrvale sarnased sündmused Nõukogude ajast.

Brexixit peetakse valeks, väidetakse, et Euroopat peab ühtsena hoidma, Brüsseli takistused (leppenõue) Suurbitannia eraldumiseks olevat õigustatud, Ungarit ja Poolat pidavat solidaarsuse puudumise (migrantidest keeldumise) eest karistama ja võimu delegeerimine Brüsselile olevat vajalik.

Euroopa Liit olevat võrdõiguslike riikide pere, Euroopa ühtsuse lõhkumine olevat kuritegu, Euroopas ei saa keegi üksi hakkama, see olevat võimalik ainult koos.

Hispaania takistab Katalooniat jõuvõtetega iseseisvumast, sest see ei olevat kogu piirkonna elanike soov, Brüssel aga õhutab samas Šotimaad Suurbritanniast lahku lööma, et too EL-i jääks – see olevat šotlaste soov.

Nõukogude Liit ei tunnistanud Balti riikide suveräänsusdeklaratsioone, mis seadsid vabariikide seadused kõrgemale üleliidulistest, ega ka 1940. aastal okupeeritud riikide õigusjärgsust; iseseisvumiseks nõuti referendumit, kus tohtinuks osaleda kõik vabariigis elavad inimesed, ka migrandid, nõuti NLiidu võlgade kinnimaksmisel osalemist ja okupatsiooni ajal siia rajatud tööstuste kinnimaksmist. Lõpuks lahkusid Balti riigid siiski ilma igasuguste lepeteta – need sõlmiti hiljem riikide vahel.

Kui Balti riigid seadsid oma eesmärgiks iseseisvuse, siis alustati nende vastu marulist propagandasõda, blokeeriti ja takistati nende valitsuste tegevust ning 1991. aasta jaanuaris üritati OMON-i vägivalda kasutades nad kukutada, alustades 11. märtsil 1990. aastal ennast iseseisvaks kuulutanud Leedust (võrdlus Katalooniaga).

Kui Balti riigid olid NLiidust eraldumas, hakati õhutama separatismi, Eestis Ida-Virumaal – sama toimub praegu Brexiti-järgse  Šotimaaga.

Ka Nõukogude Liidus räägiti, et liiduvabariigid üksi hakkama ei saavat, selleks peab “suurt kodumaad” koos hoidma.

Euroopa Liidus peetakse ainuõigeks liberaalset demokraatiat, konservatiivset maailmavaadet tõrjutakse, rahvuslust peetakse ohtlikuks, võideldakse “paremäärmusluse vastu”, migratsiooni ja “euroopalikke väärtusi” kritiseerida ei tohi.

Nõukogude Liidus oli marksism-leninism ainus ja õige ideoloogia, rahvuslust nimetati kodanlikuks natsionalismiks ja selle eest karistati, võideldi “imperialismi” vastu ja üleliiduline migratsioon, mis venestas vabariike, oli “internatsionalism ja rahvaste sõprus”.

Euroopa Liidus on vihakõne see, kui kritiseerid migratsiooni, “euroopalikke väärtusi”, liberaalset ühiskonda ja ideoloogiat, seda ka siis, kui kriitika on konstruktiivne (migratsiooniga kaasnev terrorism ja kuritegevus). Lääne peavoolumeedia põrmustab kõik need, kes astuvad sellise ideoloogia vastu (EKRE-vastasus Eesti meedias), ka sotsiaalmeedias need inimesed blokeeritakse (Facebook).

Nõukogude Liidus oli kommunismi kritiseerimine kuritegu, “imperialistlik ja kapitalistlik propaganda”, mille eest mõistsid hukka nii töökollektiivid kui ka ajakirjandus, inimeste elu praktiliselt hävitati.

EL-is väidetakse, et  repressioonid “valede” inimeste vastu on õiged (vihakõneseadus) – Nõukogudemaal nõuti kõigi “rahvavaenlaste” elimineerimist.

Läänes võideldakse soolise võrdõiguslikkuse ja sooneutraalsuse eest, aus on feminism. Nõukogude Liidus kuulutati naised meestega võrdseteks ja neist said traktoristid, kõrgehitajad, kaevurid, lööktöölised ja tööeesrindlased.

Euroopa Liit on algatanud hüsteerilise kliimakampaania, kus riikide majandushuvid ei loe. Nõukogude Liit algatas Gorbatšovi “kuiva seaduse”, kus eesmärgi elluviimisel ei lugenud miski – raiuti maha viinamarjaväljad, alkoholi müük viidi kunstlikult nii alla, et riik jäi ilmast tohutust sissetulekust.

Selliseid võrdlusi võib tuua veel palju, kuid selge on üks – isegi kui neid Lääne kohta välja toodud nähtusi õigustada ja vajalikuks pidada, on need hämmastavalt sarnased nende piirangutega, mida kasutati Nõukogude Liidus sõna- ja muude vabaduste piiramiseks.

Ja lõpetuseks – Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker osales Karl Marxi 200. sünniaastapäeva tähistamisel Trieris, nimetades ühe värdideoloogia loojat suureks meheks – Nõukogude Liidus oli marksism-leninism juhtiv ja ainus ideoloogia. See näitab, et neomarksism on liberalismi kaaperdanud.

Kui aga EL-i ja NSVL-i tegemised on äravahetamiseni sarnased, siis mis vahet neil kahel üldse on?