Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Euroopa Liit – kas suveräänsete riikide liit või liitriik?

-
17.11.2018
Riigikogu esimees Henn Põlluaas.
© UU

16. novembril toimus Eesti Rahvusraamatukogus suveräänsusteemalise konverents, mis oli pühendatud 30 aasta möödumisele Eesti iseseisvusdeklaratsioonist, mille võttis 1988. aastal vastu toonane ENSV Ülemnõukogu.

Paljude meelest vallandas just antud sündmus ka sellele järgnenud koletu hiigelriigi ja kurjuseimpeeriumi NSV Liidu lagunemise. Eesti sai vabaks, kuid mida me oleme sellest kõigest õppinud ja kas me ei seisa taas sarnase probleemi ees nagu tookord, sest Brüsseli käed on aina tugevamalt haaramas meie iseseisvuse järele? Vastava ettekandega esines konverentsil ka rahvuskonservatiivide üks liidreid, Henn Põlluaas (EKRE), kelle ettekande toome siinkohal ära täismahus.

Ettekanne 16.11.2018 Konverentsil Rahvusraamatukogus

Henn Põlluaas

Meie Põhiseadus sätestab, et Eesti on suverääne, demokraatlik rahvusriik, mis on loodud eesti rahva kustumatu enesemääramise õigusel, ja mille eesmärk on tagada eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Nii on see olnud kõigis meie neljas põhiseaduses, sõnastatuna peaaegu 100 aastat tagasi. See on Eesti riigi eksistentsi alus, põhjus ja imperatiiv, mille järgimine on nii riigi, valitsuse, kui iga kodaniku ja erakonna vältimatu kohus.

Paraku oleme tunnistajaks, et kõik see, mille eest me iseseisvuse taastamise ajal võitlesime – rahvusriikluse ja enesemääramisõiguse kehtestamine, meie keele, kultuuri ja identiteedi kindlustamine – on täna globalistlike ringkondade poolt suletuse, ksenofoobia, rassismi ja natsismi sünonüümideks kuulutatud. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopa Liidus.

Euroopa Liit  rajati selleks, et tagada kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine Liidu piires. Printsiibis on tegemist suveräänsete riikide liiduga, millega Eesti liitus 2004. aastal, lisades enda põhiseadusesse nn kaitseklausli, mis sätestas, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes meie põhiseaduse aluspõhimõtetest, milleks on suveräänsus, rahvus- ja õigusriiklus ning demokraatia. Kaitseklausli eesmärgiks oli jätta endale taganemistee olukorras, kus Euroopa Liidu areng on Eesti iseolemisele vastuvõetamatu.

Täna näeme Euroopa Liidu üha kiirenevat liikumist euroföderatsiooni poole, üha enamate otsustusvaldkondade loovutamist Brüsselile, mis toimub ühtsuse ja integreerumise sildi all. Brüsseli otsustusõigust ja pädevusi on suurendatud liikmesriikide suveräänsuse arvelt ja tegemist ei ole enam selle Euroopa Liiduga, millesse me astusime.

Liikmesriikide osakaal otsustusprotsessis väheneb järjest, täna tuleb näiteks ca 80-90 protsenti seadustest, mis Riigikogus vastu võetakse, Brüsselist. Igat kriisi, olgu see kas majanduskriis, Venemaa agressiivsus või siis immigratsioonikriis, on kasutatud ära globalistliku, ultraliberaalse ja multikultuurse „kõik probleemid lahendava“ euroföderatsiooni poole liikumiseks, kus liikmesriigid muudetakse sõnaõigusetuteks provintsideks ja Brüsseli keskvõimu käsutäitjateks. Pole kahtlustki, et sellised suundumused tekitavad üha suuremat vastuseisu rahvusriikide poolt ja mitte ei ühenda Euroopat, vaid hoopiski lõhestavad seda.

Just liikmesriikide otsustusõiguse vähenemine ja Euroopa Liidu föderaliseerimise kava, mida püütakse ka „mitmekiiruselisuse“ varjus ellu viia, loob pinnast ebastabiilsusele ja kriisidele. Kui Schuman Euroopa Liitu asutas, siis ta ütles, et see on hingede liit. Kristlike hingede igatsus olla koos. Aga mitte see, milleks ta täna on muutunud.

Globalismil ja multikultuursusel on marksismiga oluline ühisosa ja seeläbi sobib Euroopa föderaliseerumine eriti vasakpoolsetele hästi, aga ka paremliberaalidele: „See on kosmopoliitne projekt, rõhutab uusi ja revolutsioonilisi printsiipe, inimeste vaimumaailma ümbertegemise vajadust, rahvusliku identiteedi traditsioonide hävitamise vajadust. See on tänapäeva marksism“, leiab ajaloodoktor Jaak Valge.[1] Tundub, et loosung „Kõigi maade proletaarlased ühinege“ on saanud endale uue sisu ja hingamise, eriti peale seda, kui Euroopa Liidu alusdokumentidest sai liberaalide jõul välja roogitud kõik viited Euroopa kristlikule taustale ja olemusele.

Valge sõnul selgitab orjameelsus seda, miks nimelt globalistlik multikultuurne ideoloogia defineeritakse meil euroopalikkuseks või progressiivseks. „Esiteks – see ideoloogia on praegu võimuideoloogia, ning teiseks – ega ori ei saakski ju omaks võtta visiooni Euroopast kui võrdsete rahvusriikide kogumist. Sest sel juhul poleks ju kellelegi alluda, vaid peaks ise otsustama ja vastutama. Kollaboreerumismeelne eliit püüab Eestist teha näidisvabariiki Euroopa föderatsioonis, kus võimalikult vähe ise otsustada tuleks“.[2]

Just sellised suundumused olid üheks Brexiti vallandajaks, ei tekkinud see ju tühjalt kohalt, ning pole siis imestada, et Suurbritannia kohta tuleb jätkuvalt ärritunud kriitikat, mis on segatud väljamõeldiste ja hirmutamistega. Brexiti poolt hääletanud olevat rumalad, kes uskusid populistide valesid. Kukkuma pidi nael, Ühendkuningriigi aktsiaturud, kaubakäive, majandus ja kõik, mis kukkuda saab. Isegi Inglismaa rannad pidid prügimägedeks muutuma. Tegelikkus on aga vastupidine ja kõik, kes kuulutavad, et „lollide populistide“ otsus ei pea siduv olema, vastanduvad otseselt demokraatiale.

Iivi Anna Masso leiab, et: „Briti tõrksus, mida on peetud integratsiooni piduriks, võis olla hoopis Euroopa Liitu koospidavaks jõuks. Sest see on takistanud Euroopa Liidu kujunemist massiivseks, ebademokraatlikuks liitriigiks. Euroopa Komisjonil puudub sisuliselt poliitiline vastutus. See koosneb mittevalitud ametnikest, poliitika veteranidest, kel uuestivalimise muret ei ole. Euroopa Liit on kuulutanud demokraatia ja inimõigused ülimateks väärtusteks, aga nende tõlgendus on vaieldav. ELi juhid on viimasel ajal üles näidanud äärmist kõrkust liikmesriikide suveräänsuse vastu – mitmel teemal, viimati seoses rändekriisiga. Õigus otsustada oma rahvastiku koosseisu üle on riikide elementaarne demokraatlik õigus.“[3]

Masso ennustab euroskeptiliste jõudude võitu (ja mitte ainult tema). Seetõttu kõlabki globalistide aruteludes viimsepäevahirm. Ta kirjutas; „Meid hoiatatakse pidevalt „populismi“ ja „äärmusparempoolsuse“ eest. See retoorika ei veena enam. Pettumust on õhus nii palju, et lihtsalt kinnitades, et senine tee on ainus õige, enam alternatiivide pakkujate sõnumit maha ei suru. Paanika ei paranda Euroopa Liidu võimalusi koos püsida. Nii kaua kui kõik, kellele praeguse eliidi globalism ei sobi, ohjatakse «paremäärmuslike» euroskeptikute leeri, on Euroopa Liidu lagunemine üha tõenäolisem.“[4]

Kuna sisulisi märke Euroopa Liidu suunamuutuste kohta pole, siis on vaid aja küsimus, kui paljud teisedki Euroopa rahvad otsustavad ummikteel tammumise ja katastroofi ootamise asemel järgida Suur-Britannia eeskuju. Üha enamates riikides tõuseb toetus rahvuslik-konservatiivsetele jõududele ja räägitakse vajadusest pöörduda Euroopa Liidu juurte juurde tagasi või vastasel juhul isegi väljaastumise vajadusest. Globalistid aga usuvad endiselt, et ainsaks võimaluseks on veelgi suurem poliitiline integratsioon, kus otsustusõigus liigub rahvusparlamentidest ära Euroopa Komisjoni kõrgete esindajate kätte, keda mitte ükski rahvas ei ole end esindama valinud. Kui täna on Eesti hääle osakaal Europarlamendis vaid 0,07 protsenti, siis Euroföderatsioonis muutuks see täiesti olematuks.

Euroopa oma kristliku ajaloo, rahvusriikide ja traditsiooniliste väärtushinnangutega on globalistide meelest midagi häbiväärset ja taunitavat, mille säilimise eest ei tohigi seista. Euroopa vasakeliit „üritab välja rookida mitte ainult sallimatust ja natsionalismi, vaid ka rahvuslikku eneseteadvust ja kultuuripärandit. Seal, kus peaks asuma Euroopa identiteet, haigutab aga suur auk“, leiab Kanada politoloog Mark Steyn.[5]

Tõelised Euroopa väärtused hüljanud valitsused ja poliitikud on Brüsseli orkestreerimisel reetnud ka oma rahvad ning ründavad neid võõraviha, sallimatuse, vihakõne, radikalismi, natsismi, paremäärmusluse ja teiste laest võetud süüdistustega, andes endast kõik, et Euroopa häving üha vältimatuks muutuks. Ei taheta peatada massiimmigratsiooni, riikidest välja saata või karistada isegi ISIS-es võidelnud kurjategijaid ja terroriste. Ega asjata ei öelda, et keda Jumal karistada tahab, sellelt võtab ta kõigepealt mõistuse ja võime selgelt näha. Tundub, et just see on juhtunud liberalismist ja globalismist pimestatud Euroopa juhtidega, Eesti omad kahjuks kaasa arvatud.

Isegi multikultuursuse mõiste kui selline on suudetud ümber defineerida. Algupäraselt peaks see ju tähendama, et on palju erinevaid kultuure, religioone ja rahvaid ning me peaksime neid kõiki hoidma ja austama. Eeskätt enda oma. See annabki maailmale värvid ja igale kontingendile oma näo. Euroopalik kultuur, kristlus ja eestlus on aga kuulutatud ksenofoobseks igandiks ning määratud ühtesulamisele Aafrikast, Lähis-Idast, Aasiast ja slaavi riikidest saabujatega. See on täpselt samasugune moonutus, nagu nõukogude ajal, mil internatsionalism tähendas „vabatahtlikku“ sulandumist suure vene rahvaga ja sovjetliku „kultuura“ omaksvõttu. Vaid tagurlikud ja kodanlik-natsionalistlikud rahvavaenlased ei mõistnud selle ideoloogia progressiivsust.

Me oleme me jõudnud liberaalide ja globalistide sihikindla tegevuse tõttu olukorda, kus kirutakse ise oma rahvust, häbenetakse eestlust ja peetakse isegi Laulupeol eesti keeles laulmist natsismiks.

Illustreerimaks, millised on euroföderalistide taotlused, toon välja mõned lõigud 2010. aastal Euroopa Parlamendi nn Spinelli grupi poolt vastu võetud Euroopa Manifestist. Ma usun, et paljud ei ole seda lugenud.

Grupi algatajateks olid ALDE – Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ja vasakpoolsete Roheliste/Euroopa Vabaliidu poliitikud. ALDE-sse kuuluvad Eestist nii Reformi- kui Keskerakond ning Rohelistesse sots Indrek Tarand, kes on manifesti allkirjastanud. Sellel on ka Merkeli, Junckeri, Verhofstadti ja paljude teiste tuntud Euroopa vasak- ja paremliberaalsete poliitikute allkirjad. Nende eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua postrahvuslik Euroföderatsioon. Selleks kasutatakse föderaalset Euroopat toetavate kodanike, mõttekodade, MTÜ-de, akadeemikute, kirjanike ja poliitikute võrgustikku ning Euroopa Liidu ja liikmesriikide raha, võimustruktuure ja jõudu.

Manifest kuulutab: „Vaid otserünnak võib meid päästa. Otserünnak rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa, soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu…

Me vajame tõelise Liidu rajamist, millel oleksid rahvusülesed institutsioonid. Ühenduse asutused, millel on võimu määratleda majandus-, eelarve-, ja maksupoliitika kogu eurotsooni jaoks. Asutusi, millel on vahendeid, et sundida kõiki reegleid täitma. Ilma liikmesriikideta, kes kaikaid kodarasse loobiksid. Konkreetsemalt öeldes peame muutma Euroopa Komisjoni nii kiiresti kui võimalik Euroopa valitsuseks…

Pihustage Euroopa-vastaste valelik retoorika! Natsionalistid tahavad, et iga rahvas elaks oma riigis. … See oleks õudusunenägu.

Me peame seda projekti kaitsma kõikide eest, kes on selle vastu. Rünnakem neid otse. Võidelgem natsionalistide, konservatiivide ja populistidega. Astugem neile vastu, viidates dramaatilistele tagajärgedele…Naeruvääristage neid, kes käsitlevad Euroopat kui isamaade ühendust. Rebige maskid konservatiividelt, häbistagem populiste, kes väidavad, et nemad teavad, mida rahvas mõtleb. Demokraatia tähendab avalikust arvamusest eespool olemist, mitte selle pimesi järgimist…

Juubeldagem, et ühiskond on multikultuurne. Üha kasvav multikulturalism linnades ja riikides ei kujuta ohtu. Me peame tunnustama multikultuursuse pakutavaid voorusi, näiteks panust ühiskondliku intelligentsuse arendamisse. Kaitskem multikultuursust nii nagu kaitseme inimõigusi ja demokraatiat. Avatud ja multikultuurne ühiskond on ammendamatu uute mõtete allikas.… Me peame tegema hüppe Euroopa rahvuse suunas….

Ei tohi aktsepteerida suurimat valet, mida rahvusriigid kodanikele räägivad – valet, et rahvusriigid on Euroopa Liidu alus. Euroopa eesmärgiks pole rahvusriikide huvide tagamine…

Me ei tohi langeda rahvusliku identiteedi lõksu. “Rahvuslik identiteet” on natsionalistliku ideoloogia viimane mask. … Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk…

Täielikult integreeritud ja föderaalne Euroopa, eesotsas Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendiga – võtab juhtrolli oma kodanike poolt rahastatud finantsressurssidega, teeb sise ja välispoliitikat, mis tugineb Euroopa armeele.

Me paneme tüürima mehed ja naised, kel on tugev usk Föderatsiooni tulevikku. Siinkohal ei tohi järeleandmisi teha… Parlament peab olema valmis liikmesriikidega mõõgad ristama eesmärgiga luua tõeliselt föderaalne Euroopa…

Euroopa peab rahvuslikud deemonid oma naba jõllitavad rahvusriigid igaveseks maha raputama. On tarvis tõelist revolutsiooni.“[6]

Kokkuvõttes kõlavad Euroopa manifesti või revolutsiooni ideed, mis kujutavad endast ka tegevuskava, järgmiselt: rahvusriiklus, rahvused ja rahvuslik identiteet kuuluvad koos seda kaitsvate konservatiividega likvideerimisele; demokraatia tähendab multikultuurses Euroföderatsioonis avalikust arvamusest eespool olemist, mitte selle järgimist; kõike juhib Euroopa Komisjon, kes ristab sõnakuulmatute rahvusriikidega mõõgad.

Manifest, ei ole küll Euroopa Liidu ametlik dokument, kuid Euroopat surutakse jõuliselt manifestis kirjeldatud suunas. Tegemist on neomarksistliku, äärmusliberaalse ja otseteed totalitaarsesse ühiskonda viiva ideoloogia ja retoorikaga, mida esindavad eeskätt vasak- ja paremliberaalid ning mis on korduvalt nende poolt ka välja öeldud. Ka siin, Eestis. Meenutagem kasvõi Ossinovski deklareeringut, et rahvusriiklus on 19. sajandist pärit ebainimlik ja ohtlik düstoopia ning rahvuslus ksenofoobne okse. Või Mikseri arusaama demokraatiast, mille järgi rahvaesindajad ei peagi rahva arvamusega arvestama. Või Reformierakonna ja Eesti 200 nn ülima avatuse ja topeltkodakondususe lubamise nõuet ja nende kõigi soovi ühineda Eestit hukutava ÜRO rändepaktiga.

Me oleme juba sellist revolutsioonilist ühiskonda näinud, kus tõemonopoli omajad likvideerisid progressiivse maailma nimel teisi arusaamu ja nende kandjaid. Isegi loosungid olid sarnased. Me ei taha sinna naasta. Küsimus on, kas selle revolutsiooniga kaasnevad ka kuklalasud? Nagu ütles Roland Reagan, liberaalidel ei ole lahendusi, nad ise ongi probleem.

Kui varem püüti föderaliseerumise eesmärki varjata või hägustada, siis enam mitte. Üheks jõulisemaks Manifestis kirjeldatud Euroföderatsiooni elluviijaks, lisaks Junckerile, Merkelile ja teistele, on kujunenud Prantsuse president Macron, kes on kuulutanud sõja rahvusriikidele ja rahvuslusele. Rahvuslus olevat pidalitõbi. Kunagine Euroopa Liidu nõukogu president Herman Van Rompuy teatas, et rahvuslus on Euroopa Liidu suurim vaenlane ja euroskeptitsism viib sõjani.

Loodetavasti sõjani ei lähe ja kindlasti ei ole mitte euroskeptikud need, kes sõda tahaksid, millega ähvardatakse. Vastupidi!

Hiljuti osalesin väliskomisjoni töövisiidil Saksamaal, kus kohtusime Saksa parlamendi asepresidendi Kubicki’ga. Ka tema oli sama meelt Prantsusmaa presidendi Macroniga, et kiiremas korras tuleb võtta vastu Euroopa Liidu konstitutsioon, ühtne eelarve, ühine välis-, fiskaal- ja muud poliitikad. Minu küsimusele, kas tema visioonis on Euroopa Liit mitte suveräänsete rahvusriikide liit, vaid föderatsioon, vastas Kubick jaatavalt ning tõi eeskujuks Ameerika Ühendriigid.

Ta toetas Macroni ka selles, et tuleb luua Euroopa armee, mis kahtlemata kahjustaks NATO-t ja transatlantilisi suhteid ning on meie põhimõtete ja julgeolekukaalutlustega otseses vastuolus. Kui see ei ole Kremli huvides tegutsemine, mis siis veel. Ometi süüdistatakse selles hoopis nn  parempopuliste ehk rahvuskonservatiive.

Püüd näidata rahvusriiklust oma aja ära elanud minevikuigandina on globalistide poliitika terves maailmas. Nn avatuse ja sallivuse kaitsjad, eiravad tõsiasja, et multikultistumise piiramatu jätkumisega, eriti koos piiramatu massiimmigratsiooniga islamiriikidest, muutub rahvastik ning drastilised muutused tabavad meie kultuuri- ja väärtusruumi. Varem või hiljem tähendaks see ka Euroföderatsiooni hukku, võimalik, et läbi verevalamise. Euroopa lagunemise ja huku ärahoidmiseks on vaja pöörduda tagasi Euroopa Liidu juurte juurde, tihedat ja edutoovat koostööd tegeva rahvusriikide Euroopa juurde.

Pole siis imestada, et Euroopa rahvaste seas süveneb kahtlus Euroopa Liidu ja enda riikide poliitilise eliidi aususesse, võimekusse ja tahtesse tagada nende suveräänsus, demokraatia, turvalisus ja heaolu. Karta on, et brittide lahkumise järel jääb vabaduse ja isikuõiguste ideaalidel põhinev väärtusruum Euroopa Liidus üha ahtamaks. Näeme juba tänagi oponentide räiget sildistamist ja rünnakuid nende vastu. Samuti riikide, näiteks Poola ja Ungari vastu, kes seisavad oma rahvusliku suveräänsuse eest ja keelduvad pimesi Brüsseli käske täitmast.

Taavi Minnik esitas küsimuse: “Kuhu tulevikus põgeneda Euroopa eest, mida ehitavad lääne vasakpoolsed, eesotsas igasugu Macronide ja teiste kõndivate pintskutega, kelle vanemad 1968. aastal barrikaadidel kapitalismi hävitamise eest võitlesid? Euroopa eest, kus de facto valimisi pole, mida valitseb tohutu mittevalitav bürokraatia, kus bürokraatia vastu eksinuid karistatakse ja eriarvamusel olijad jõhkralt maha surutakse? Sotsialismi ehitamisega on juba kord nii nagu nõukogude anekdoodis lapsevankri kokkupanekuga: lõpuks kukub välja ikka Gulag.” [7] Vastan, meil ei olegi kuskile põgeneda. Me ei tohi lasta sellel juhtuda.

Euroopa föderaliseerimise taotlused põrkuvad meie põhiseadusega, mis sätestab, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu – Riigikohtu hinnangul on Euroopa Liiduga liitumiseks rahvahääletusel saadud mandaat ammendunud ja edasisi võimu- ja suveräänsuseloovutusi pole võimalik teha. Iga järgnev otsustusõiguse ja pädevuse äraandmine nõuab rahvalt referendumi teel nõusoleku küsimist. Selle asemel loeme aga valitsuse koostatud Eesti Euroopa Liidu poliitika raamdokumendist, et Eesti toetab jätkuvalt Euroopa Liidu institutsioonide tugevdamist ja neile täiendavate pädevuste andmist, ehk siis just seda, mida Euroopa Manifest deklareerib.

Kuid olukord on muutunud, sest seni pole globalistidel sellist isamaalist jõudu, nagu EKRE, vastukaaluks olnud ja Eesti rahvas ei ole loobunud enesemääramisõigusest ega riigi suveräänsusest. Valitsusel puuduvad volitused selle vähendamiseks või üle andmiseks. Õigusteadlane Artur-Tõeleid Kliimann on kinnitanud, et põhiseaduse järgi ei saa Eesti Vabariiki muuta mõne teise riigi liitosaks ega liitriigi osariigiks. Ta peab jääma iseseisvaks, suveräänseks riigiks, mille üle ei tohi olla mingit teist kõrgemat juhtivat võimu, mis saaks Eesti seadusandvaile asutustele ette kirjutada, kuidas oma elu korraldada, ning selliste juhiste teostamist kontrollida.[8]

See, kas me oleme ja jääme suveräänseks riigiks on valikute küsimus. Kõik sõltub sellest, kas tahame otsustada ise enda asju, olla peremees omaenda maal, määrata ise enda, oma rahva ja riigi tulevikku või oleme kuulekad käsutäitjad ja teiste huvide elluviijad.

Ma ei ole siiski Euroopa Liidu vastu, sest selle algprintsiibid olid õiged. Olen euroskeptik, kes peab kirjeldatud suundumusi nii meile kui Euroopale kahjulikuks ja lubamatuks. Nagu küsitluste järgi ka lõviosa nii meie kui Euroopa rahvastest ja ma usun, et föderaliseerumiskavad kukuvad läbi. Euroopa peab naasma oma juurte juurde. Kui Euroopa Liit ei jää rahvusriikide liiduks, millisena ta loodi, siis oleme varem või hiljem sunnitud enda rahvuslike huvide ja kestvuse nimel kasutama põhiseaduse kaitseklauslit.

Vaadates aga rahvusriikluse järgse Euroföderatsiooni loomise kavasid Karistusseadustiku valguses, siis pole kahtlustki, et selle järgi tegutsemine on otseselt Eesti riikliku iseseisvuse vastu suunatud tegevus, mis on käsitletav riigireetmisena. Eesti on põhiseaduslik, demokraatlik ja suveräänne rahvusriik ning peab selleks ka jääma.

———————————————————————————–

[1] Alo Lõhmus, Jaak Valge: Johannes Vares Barbarus oleks pidanud sündima Euroopa Liitu! Maaleht 04.12.2004
[2] Jaak Valge. Kas Eesti ühiskond on orjameelne? huikajad.blogspot.com.ee, 13.11.2017
[3] Iivi A. Masso: liblika tiivalöök, Postimees 6. juuli 2016
[4] Iivi Anna Masso: Euroopa saatuse aasta, Postimees 23.01.2017
[5] Jüri Saar, XXXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused, 2014, lk.313-314
[6] https://www.tarand.ee/wp-content/uploads/2012/12/e_manifest_prn-1.pdf
[7] Taavi Minnik: Lollide triumf, Postimees 29.08.2018
[8] EV Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne 2012, http://www.pohiseadus.ee/ptk-1/pg-1/