Euroopa Liit läheb totalitarismi teed. Vaikselt ja vargsi, aga läheb

Selline väide kohtab ehk paljudelt kohe vastureaktsiooni, sest neile kangastub totalitarism pigem Stalini ja Hitleri vuntsides – paraku saab diktatuuri kehtestada ka lihtsamalt (üle)reguleerituse kaudu ehk inimesi praktiliselt kõiges kohustuslikele reeglitele allutades, ja see ongi Euroopa Liidus toimumas.

Kui vaadata nii Eesti seadusloomet kui ka lihtsalt uudiseid, siis torkab silma see, kuidas EL püüab oma direktiividega tungida liikmesriikide igasse valdkonda. Välissuhete ja maksupoliitika kaaperdamine, mis praegu juba käima lükatud on, jääb suuremate ambitsioonide sekka, kuid kõrvuti nendega püüab Brüsseli peensusteni ära reguleerida ka kõige olmelisemaid valdkondi. Seejuures aitavad keskust kohalikud satraabid, kes kirjutavad käsulauad seadusteks.

Totalitarism ilmneb selles, et sel moel ärareguleeritud ühiskonnas teevad kodanikud tulevikus kõiki oma argitoiminguid vaid seaduste, määruste ja reeglite raames – esialgu puudutab see vaid prügisorteerimist, majade soojustamist, maade kasutamist jne, kuid lõpuks reguleeritakse ka seda, mida kodanik õpib, loeb, kasutab, ütleb ja isegi mõtleb. Enamik inimestest läheb sellega kaasa, sest massiregulatsiooni serveeritakse kui ühiskonna toimimiseks vajalikku toimingut ja kes ei tahaks, et ühiskonna elu sujuks tõrgeteta.

Mõni aeg tagasi levis nooremate seas üsnagi võimsalt algatus, kus firma töötajale kinnitatakse naha alla kiip – lähed tööle, näitad rannet ja uksed avanevad. Seda peeti eriti edumeelseks, aga kui vaadata hetkel Kanal 2-s näidatavad Näljamängude filmi, siis seal pandi tribuutidele kiip selleks, et neid saaks pidevalt areenil jälgida.

Uustotalitarism peitub selles, et inimestelt võetakse vabadus, ennekõike valikuvõimalus – regulatsioon näeb täpselt ette, millistes piirides kodanik võib käia. Kui inimesed on jõukad, siis nad ka sellest ei hooli, peaasi, et hüved oleks käepärast. Kui aga ühiskond vaesub – ja kui loovus on reeglitega piiratud, siis see ka juhtub – siis märkavad inimesed alles nüüd, et vabadusi ja valikuid enam ei ole, nälg aga on. Kui nad hakkavad protesteerima, kuulutatakse nad anarhistideks, kes korda ei austa, ja siis on kuri karjas.

Sellist ühiskonda on kirjeldatud päris paljudes apokalüptilistes raamatutes ja filmides ning Euroopa Liidus on see nähtav ka argielus. Kaks riiki, Ungari ja Poola, leidsid, et neile ei sobi ebaseaduslikult Euroopasse tungivate migrantide kohustuslik laialijaotamine ning nüüdseks on neid juba kaheksa aastat igakülgselt demoniseeritud ning ühisrahadest ilma jäetud. Totalitarism ei näe ette, et kellelgil oleks valikuvabadus, vaid kõik peavad olema võrdselt kuulekad ning kui ei ole, võetakse präänik ära ning antakse piitsaga.

Eriline on ka see, et totalitarism kehtestatakse demokraatia raames, seadusandluse kaudu. Totalitaristlikud jõud tulevad võimule samuti demokraatlike valimiste teel, kuid sinna jõudnuna asuvad nad oma võimu kinnistama (nagu Hitler Saksamaal, kelle natsionaalsotsialistlik partei sai võimule valimistega). Tänasel päeval ei tõsteta etteotsa diktaatorit, vaid valitsema hakkab ideoloogiline klikk. Euroopa Liidus kujundatakse selleks liberaalide ja vasakpoolsete liitu – on juba näha, kuidas konservatiivset maailmavaadet on hakatud demoniseerima, et ta kord keelustada.

Demokraatlikult võimule tulnud totalitarism kinnistab oma võimu vargsi ja kavalalt: aegajalt vahetatakse võimujuures olevaid isikuid ja erakondi, kes samas kuuluvad kõik suurde ühisparteisse, ning võimult ajutiselt eemaldatud inimesed saavad koha kusagil mujal toiduahelas. Nii jäetakse mulje, et demokraatia toimib. Eestis loodi ilmselt just sel eesmärgil poliitprojekt Eesti 200, mis pidanuks toetama Reformierakonda, kuid paraku laguneb see oma põhimõttelageduse tõttu kiiresti ning auku kukkunud poliitoravate asemel on esile kerkinud Isamaa, kellel ei tundu olevat midagi ei homo- ega vaenukõneseaduse vastu.

Kui see totalitaristlik jõud on võimule saanud, siis kindlustab ta seda, luues fooni, kus nad ise või nende liitlased võidavad kogu aeg valimised, kas siis valimissüsteemi kaudu (e-valimised Eestis) või siis suurte infosõdadega “võõraste jõudude” vastu (nn Prigožini skandaal EKRE vastu, või veel kolmandat moodi, aga võimule nad jäävadki. Kriitika summutamiseks rakendatakse Trooja Hobuseid, nagu näiteks nn vihakõneseadused, millega üritatakse varjata tegelikku sõnavabaduse piiramist.

Totalitarismil ei õnnestu alati oma tahtmist saada – näiteks Hollandi viimased valimised võitis parempoolne immigratsioonivastane Wildersi erakond PVV. Brüsseli ja liberaalsete Euroopa riikide reageeringute järgi oli näha, et see ei pidanud nii minema, aga ilmselt olid hollandlased Rutte valitsuse kliima- ja rändepoliitikast sedavõrd marus, et kukutasid senise võimu.

Totalitarism on Euroopa liidus ennast kindlalt sisse seadnud. Massimigratsioon – kritiseerida ja vastu olla ei tohi. Kliimavõitlus – täpselt sama. “Uusväärtused” homode, trans- ja voolavsoolistega – samuti mitte. Koroonapiirangute ajal ei tohtinud samuti vastaline olla. Ja see kõik ainult tugevneb.

Heaoluühiskonna inimesed unustavad üha enam, mis on vabadus. Euroopas kehtestatakse üha karmimad nn vihakõneseadused, samas kui Venemaal, Hiinas, Iraanis ja mujalgi võitlevad ja surevad inimesed selle eest, et neil oleks õigus öelda seda, mida nad mõtlevad. Kui vaadata “tühistamisi” ülikoolides, siis haritus ka enam ei aita, kui see on ajupesuga koos antud.

Ilmselt tuleb Euroopal uustotalitarism lihtsalt üle elada, sest see ei ole mitte kusagil igaveseks pidama jäänud, alati on vabadusnäljas inimesed diktatuuri kukutanud. Iseasi, paljud selle üle elavad. Migrante täis Euroopa on üldse nähtus, kus miski ei pruugi enam juhtuda nii, nagu keegi kuskil on kavandanud. Aga vabadus võidab alati.

Uued Uudised