20.11.2020
Euroopa Liit muutub üha ebademokraatlikumaks. Pilt on illustratiivne.
Neljapäevane EL-i juhtide tippkohtumine lõppes sellega, et nad lubasid teha tööd, veenmaks Ungarit ja Poolat vetost loobuma – seega siis ei soovi EL oma seisukohti pehmendada. Selline jäärapäisus on selgelt nähtav ka läbirääkimistel Brexiti-järgse Suurbritanniaga.
Pole kahtlustki, et “õigusriigi” mõiste taga, mille puudumises Ungarit ja Poolat süüdistatakse, on nende kahe riigi soovimatus võtta vastu migrante ja anda roheline tee homoagendale. Tegu on kahe konservatiivse riigiga, kus on au sees oma rahva ja traditsioonilise pere hoidmine, mis on peamiseks nende vastuseisu selgituseks.
Kõik jutud Poola kohtureformist, Kesk-Euroopa ülikoolist ja väidetavast sõnavabaduse piiramisest on vaid ettekäänded, pealegi on ka neis küsimustes tegu riigi enda otsustega – Poola näiteks otsustas sotsialismiaegse justiitssüsteemi reformida, kuid opositsioon kasutab seda propagandas ära, näiteks süüdistades valitsust kohtute sõltumatuse kallale kippumises.
Praegu on EL lõhkise küna ees ja nagu uudistes kirjutatakse, otsib Brüssel võimalust Ungari ja Poola vetost mööda minna, mis juba iseenesest on ebademokraatlik ja muudab Euroopa liidu eksistentsi mõttetuks, sest nii oleks liidu aluspõhimõtteid rängalt rikutud. Kui “õigusriigi” küsimuses saab EL kasutada oma tahtmise läbisurumiseks häälteenamust, siis eelarve eeldab raudselt konsensust. Poola ja Ungari kõrvalejätmine tähendab sisuliselt nende eemaldamist liidust.
Poola peaminister Mateusz Morawiecki ütles hiljutises intervjuus: “EL, kus on Euroopa oligarhia, mis karistab nõrgemaid, ei ole EL, millega meie liitusime ja sellisel EL-il ei ole tulevikku. Me ütleme “jah” Euroopa Liidule, kuid “ei” meie karistamisele lastena, “ei” mehhanismidele, mis tähendavad, et Poolat ja teisi riike koheldakse ebavõrdselt. See on suveräänsuse küsimus. Täna te arvate, et see instrument on suunatud meie, Ungari, võibolla Sloveenia, ehk veel mõne Kesk-Euroopa riigi vastu. Aga mõne aasta, kahe-kolme aasta pärast võib see olla suunatud kellegi teise vastu.”
Tõepoolest, kui teine laine ehk 2004. aasta laienemine toimus, ei viidanud veel miski sellise räigele ja ebademokraatlikule survele, nagu see praegu toimub – või ei osanud me euroeufoorias seda näha. Kui Eesti oleks teadnud, et lisaks juba olemasolevale 300 000 migrandile hakatakse meile aafriklasi ja araablasi kohustuslikus korras pähe määrima, siis oleks Euroopa Liiduga ühinemise “jah”-hääli kindlasti vähem olnud.
Ka Eesti meedias levitatakse aktiivselt arvamust, nagu olekski Poolal ja Ungaril õigusriigiga probleeme (ja nagu üks küsitlus näitab, on eestlased seda uskuma pandud). Ungari ja Poola käitumine ei tulene kuidagi õigusriigi põhimõtete rikkumisest, vaid sellest, et ollakse avastanud, kui räigelt ebademokraatlik on EL ja kui päevakorraline on kaitsta oma suveräänsust, et mitte muutuda Rootsi moodi granaadi-ühiskonnaks, kus sisserändajate kuritegevus on riigi kaitsepositsiooni surunud.
Eriti just katoliiklikus Poolas on kõvasti päevakorral ka agressiivne homoagenda pealetung, mis tähendab sisuliselt, et sügavalt religioossele ühiskonnale surutakse peale nähtust, mida Piibli järgi sodomiitluseks nimetatakse. Ühiskonna purustamine kombelõtvuse ja isiklike vabaduste vohamisega on lubamatu ja ebademokraatlik.
Üheks Ungari ja Poola vastaseks relvaks on nüüd hädakisa, et kõik kannatavad pandeemia käes, aga nende kahe riigi veto ei lubavat selleks ettenähtud taastekava rahasid kasutama. Ilmselt on just sellega kaasa kisama pandud paljud riigid, kes muidu Brüsseli survega ei nõustuks – aga näiteks Sloveenia näitas, et ei lase rahal ennast pimestada ja mõtleb ka tulevikule, mis aga on tume, kui rahaga makstakse kinni suveräänsuse äravõtmine.
Ei eelarve- ega taastefondi raha ei saa keegi kingitusena, see on EL-i liikmesriikide ühine otsus ja tegevus. Palju mängitakse ka netoandjate ja -saajate teemal, kuigi on selge, et isegi kui vaesemad ja hiljem liitunud riigid saavad rohkem kui ise andsid, on see ikkagi ühistegevus, kus kõik annavad jõukohase panuse – see pole Brüsseli “hea süda”, mis riike aitab.
Ilmselt jäädaksegi nüüd rõhuma sellele, et Ungari ja Poola ei lase teistel vajalikku raha välja võtta, mis on väga alatu liikmesriikide üksteise vastu ässitamine. Pigem oleks vaja kriisirahastus üldse poliitilistest ja ideoloogilistest nõudmistest lahti siduda, kasvõi pandeemia ajaks.
Aga sellega EL ei lepi, sest Brüssel näeb just praeguses olukorras võimalust isepäiseid riike murda, seda nii nad rahast ilma jättes kui ka teisi riike neile kallale ässitades. Kahjuks ei taha Brüssel kohe kindlasti kunagi kasutada karistusena oma suveräänsust hoidvate riikide liidust väljaviskamist.
Brüssel näitab ennast ebademokraatliku, jäiga ja kättemaksuhimulisena, olles valmis rikkuma ka EL-i aluspõhimõtteid ehk siirast soovi tegutseda Euroopas võrdsete sõpradena koos. Lähiaeg näitab, kas EL jääbki selliseks ja astub sammukese lagunemisele lähemale, või leiab ta jõudu muutuda tagasi rahvusriikide liiduks.
UU