Sotsiaalmeedias märgitakse ära, et tänavune 24. veebruar meenutas väga kolme aasta tagust päeva, mis Eestis on Vabariigi aastapäev. Ka 2022. aastal 24. veebruaril liikusid venelased Ukrainas edasi, Euroopa riigijuhid vandusid Kiievile lojaalsust, pakkusid abi ja lubasid olla sõdiva riigiga.
Häda aga on selles, et vahepeal on kolm pikka sõja-aastat, mil kümned ja sajad tuhanded on surnud või vigastatud, Ukraina on suuresti puruks pommitatud, aga Euroopa poliitika pole midagi paremaks teinud. Kuidas on võimalik see, et uue sanktsioonipaketina alles kehtestatakse piirangud Vene alumiiniumiekspordile? Kas seda poleks pidanud kehtestama 2022. aasta varakevadel?
Peaminister Kristen Michal oli 24 veebruaril Kiievis, kõik Tsahknad, Mihkelsonid, Pevkurid, Hussarid ja teised lubasid taas Ukrainat võiduni toetada. Sotsiaalmeedias on inimesed nördinud: te olete valmis sõdima viimase ukrainlaseni, aga ise te ju relva ei hoia.
Euroopa sõjakas poliitika oleks ehk õigustatud, kui Ukraina vägi liiguks ida suunas, aga hoopis venelased nihkuvad lääne poole. Sellises olukorras anda ukrainlastele uuesti lootust, paisata sinna kümme tuhat mürsku, õhutada rahvast rindele minema… no ei ole jätkusuutlik poliitika.
Mõni ajakirjanik võiks Michali ette võtta ja küsida talt: ütle, mees, kuidas sa hetkel Ukraina võitu ette kujutad, olukorras, kus Euroopa pole kolm aastat suutnud seda maad piisavalt abistada ja peab nüüd Ameerika taandudes ise oma kaitsmisega hakkama saama? Sa oled riigi peaminister, selgita, kuidas lähikuudel Donbass tagasi vallutada?
Michalil tõenäoliselt vastust pole, mis tähendab, et riiki ja Ukraina-poliitikat juhivad aferistid. Ukrainat oma maa-aladest ilma jätta ei taha keegi, aga reaalset teed võidule lihtsalt pole. On valida viletsa rahu või tapatalgute jätkumise vahel. Euroopa toetusavaldus 24. veebruaril näitas, et Brüsseli võimukamp tahab sõda jätkata.
Ja jõuamegi konstanteeringuni: sõdime Venemaa vastu viimse kui ukrainlaseni…. Ja Reformierakond saab taas “sõjaprintsessi” panna.
Uued Uudised