Euroopa kõige õelamad probleemid ei ole maailmapoliitika suured keerdkäigud, vaid karm argipäev: Euroopa on loonud endale olukorra, kus teised tegutsevad ja Euroopa peab tagajärgede käes kannatama.
Probleem ei ole selles, mida teevad Hiina, Ameerika Ühendriigid või Venemaa. Probleem on selles, mida Euroopa ei tee.
25 aastat on Euroopas pumbatud kunstlikku, inimtekkelist kliimapropagandat, mille tulemuseks on süstemaatiline häving meie enda energia- ja autotööstuses, mis olid mandri majanduslik selgroog. Tööstus liigub nüüd kohta, kus energia on odavam ja mõistus alles.
Samal ajal on lastud kontrolli alt väljuda riiklikul rändel ja sotsiaalmajanduslikul immigratsioonil. Sotsid ja demokraatliberaalid on ostnud endale maksumaksja raha eest valijaid, õõnestades samal ajal rahvusriikide majandusi, sotsiaalset ühtekuuluvust ja kontrolli kuritegevuse üle. See pole inimlikkus, see on enesetapp.
Kriis Ukrainas ei alanud veebruaris 2022, vaid 2014. Nüüdseks on seal põletatud sadu miljardeid Euroopa maksumaksja raha, kuid midagi konkreetset ei ole tehtud kriisi ennetamiseks või sõja lõpetamiseks.
Iraani teokraatlik oht on aktiivne olnud juba 47 aastat, samal ajal kui London, Pariis, Brüssel, Malmö ja teised Euroopa kasvukeskused on vaikselt islamiseerunud. Ometi jätkab Euroopa sama enesepettust: avatud piirid, multikultuursuse idealiseerimine ja julgeolekuküsimuste eitamine.
Põhiprobleem on lihtne: Euroopal puudub otsustusvõime, juhtimisvõime ja kõige enam vastutuse kandmise võime. On vaid sotsialistlik ideoloogia, mis seab tunded, vooruslikuse signaalimise ja lühinägeliku võimumängu pikaajalisest ellujäämispoliitikast ettepoole.
Euroopa ei lange välisvaenlaste kätte. See langeb iseenda suutmatusest õigeid otsuseid teha, enda nõrkusest ja suutmatusest reaalsust ideoloogiale prioritiseerida. Ja see on Euroopa enda valik. Seepärast on see ka Euroopa enda probleem.
Saara Huhtasaari, sotsiaalmeedia