11.06.2024
Giorgia Melonit kujutavad Itaalia tänavakunstnikud lausa pühakuna. Tema on üks neist võitjatest, keda tsentristid loodavad enda kasuks tööle panna.
Euroopa Parlamendi valimised on möödas, tulemused on teada ja nende põhjal peaks olema igaühele selge, et eurooplased ootavad tõsiseid muutusi, kirjutab portaali The European Conservative tegevtoimetaja Ellen Kryger Fantini.
Juba mõnda aega on eurooplastel olnud mõõt täis avatud piiride poliitikast ja sellega kaasnenud ebaturvalisusest. Just see on üks neist sõnumeist, mille valijad saatsid, tagades Saksamaal suure edu Alternatiiv Saksamaale (AfD), Prantsusmaal Rahvusrindele, Austrias Vabadusparteile (FPÖ), Ungaris Fideszile, Itaalias Fratelli d’Italiale jne.
Lisaks kaotasid pea kõikjal toetust rohelised, ning ka sellega saatsid valijad tugeva sõnumi: inimestel on kõrini absurdsest nn nullneto poliitikast. Selle asemel tuleb toetada poliitikuid, kes kaitsevad põllumehi EL-i kägistavate regulatsioonide eest. Valijad ei taha suunda, mis sunnib neid talvel külmas toas istuma, ostma ülikalleid elektriautosid või sööma putukaid.
Euroopa paremparteidele on antud selge mandaat ja nüüd on nende suurimaks väljakutseks kompromisside välistamine põhimõttelagedate tsentristidega. Sest minevikus on seda ette tulnud liigagi tihti.
9. juuni õhtul kuulutas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen võidukalt, et tsentri enamus jäi püsima, sest Euroopa Rahvapartei (EPP) sai valimistel kõige rohkem kohti. Jah, ka nii võib seda asja esitleda. Kuid von der Leyen jätab märkamata (või ignoreerib) sõnumit, mille valimistulemused tegelikult saatsid: eurooplased tahavad muutusi. Ja me võime olla päris kindlad, et EPP neid muutusi ei too. Sest von der Leyen teatas isepäiselt juba ka, et EPP jätkab endiste koalitsioonipartnerite – Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni ja liberaalse Renew fraktsiooniga. Ja see on vägagi kõnekas. Kas ei ole see mitte enam kui piisav põhjus lõpetada EPP nimetamine paremtsentristlikuks fraktsiooniks?
EPP näitel võib öelda, et tsentristlikud parteid on põhimõttelagedad; nad kujutavad endast vormitud massi, mille moodustavad karjääripoliitikud ja oma koha külge klammerduvad bürokraadid. Neid tuleks igati vältida. Iga partei, kes usub rahvusriikide suveräänsusse, tugevatesse piiridesse, subsidiaarsuse põhimõttesse, kes soovib kaitsta lapsi trans- ja wokeagenda eest ega soovi kummardada rohepöörde altari ees, peaks tsentrile selja pöörama ning leidma endale sobiva fraktsiooni Euroopa Parlamendi parempoolses tiivas.
Ursula ja kõik teised luululised ja endale õnne soovivad eurokraadid arvavad, et ka järgmine parlamendikoosseis liigub tavapärases suunas, et sanitaarkordon parempoolsete vastu jääb kehtima. Kuid seekord on olukord teine. Vasakliberaalse establishmenti kokkuvarisemine, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal, on võimas sõnum, mida ei tohi ignoreerida. Samamoodi on roheliste massiline lüüasaamine sõnum, millega tuleb arvestada. Paraku ei suuda eurokraadid oma pimestatud ülbuses neid selgeid sõnumeid lugeda.
Euroopa Parlamenti on valitud terve hulk uustulnukaid, kes ei hakka mängima establishmenti reeglite järgi. Neid uustulnukaid tuleks julgustada, premeerida, toetada. Sest just nendepoolne status qou tõrjumine annab meile kõigile lootust ja peegeldab ühtlasi eurooplaste rahulolematust. Valimised näitasid meile, et valijad ei püsi enam vagusi. Nad ei taha enam kuulda ambitsioonikate poliitikute tühje lubadusi. Nad ei taha kuulda ühte, et siis näha juhtumas midagi täiesti teist. Nad tahavad muutust.
Seega, kui Euroopa juhtpoliitikud Brüsselis ja mujal arvavad, et võivad ka seekord sama joon ajada, peavad parempoolsed nad selle eest vastutama panema. Ja kui nn paremtsentristid hakkavad end nimetama konservatiivideks, tuleb neilt nõuda vastust iga kord, kui nad toetavad mõnda mittekonservatiivset positsiooni või poliitikat. Konservatiivid ei tohi enam kapituleeruda, nad ei tohi enam ohverdada oma põhimõtteid pragmatismi nimel.
Allikas: The European Conservative