21.11.2023
EL-i bürokraatia on nagu vähkkasvaja.
Euroopa Liidust tulevad ärevad uudised, mis räägivad, et Brüssel tahab liikmesriikidelt ära võtta osa otsustusõigusest ning eriti tahetakse küüned taha panna maksu- ja välispoliitikale, võttes samas otsustusprotsessidelt konsensus- ehk ühehäälsuse nõude. Ehk siis liigub EL föderatsiooni suunas ja paljud sealsed arengud tavaliste inimesteni ei jõua.
Samas seisab juba uuel aastal ees valimiskampaania, kus esitatakse ja valitakse Eesti kandidaadid uude Euroopa Parlamendi koosseisu. Kardetavasti hakkavad paljud poliitilised jõud loopima loosungeid Euroopa ühtsusest, tutvustavad ainult positiivseid arenguid ja jätavad kõrvale kõik negatiivse, mis EL-ist tuleb – ennekõike selle, et Euroopa Liit pole enam see ühendus, kuhu Eesti 20 aastat tagasi astus ja praegu käivateks muutusteks tollasel ühinemisreferendumil mandaati ei antud.
Valimiskampaanias tuleb kindlasti üles võtta teema: kas ja kui palju peaks Eesti oma suveräänsust ära andma ning iga kandidaat, olgu ta sots, “kahesajataja”, reformar, keski, isamaalane või ekrelane, peab valijatele täpselt ära ütlema, kas ta toetab välis- ja maksupoliitika, kliima- ja rändepoliitika ning veel paljude valdkondade otsustusõiguse äraandmist Tallinnast Brüsselisse.
Sel juhul näevad valijad ära, kes kandidaatidest tahab ikka veel suveräänset ja iseotsustavat Eestit ning kes eelistaks taas impeeriumi, kus otsused tehakse meie eest ära.
Uued Uudised
Loe ka Urmas Reitelmann: Euroopa Liit muutub Nõukogude Liiduks kiiremini, kui keegi karta oskas