24.04.2019
Kui sotsid hakkavad rääkima rahvusriigist ja kritiseerima EL-i, on valimised lähedal.
Meedia on jällegi täis lugusid, mille lahutamatuks osaks on “…ütles Sotsiaaldemokraatliku erakonna esikandidaat Euroopa Parlamendi valimistel”!
ERR-i loos “Marina Kaljurand: Euroopa Liit peab klaarima varasemalt tehtud vigu” on poliitik küll päris hästi kirjeldanud EL-i poliitilisi vajakajäämisi, kuid seegi on sotsidele omane – ka enne Riigikogu valimisi kukkusid nood seletama eesti keele kaitsest ja rahvusriigist, et rahvusmeelsete hääli saada. Nood nägid siiski marksistliku kahepalgelisuse läbi. Nüüd, europarlamendi valimiste lävel, on globalismimeelsed sotsid asunud rääkima rahvusriikide EL-ist.
Hinnates EKRE valitsusse võtmist leidis Kaljurand, et seda ei oleks pidanud tegema. “Eesti puhul oleks saanud seda ära hoida, oleks olnud mitu teist koalitsiooni võimalust enne, kui hakata EKRE-ga läbi rääkima,” märkis ta. Siinkohal tundub küll, et sotsides räägib kaotuskibedus, sest nemad jäeti lihtsalt kõrvale.
Isegi Reformierakonna jaoks on nad vaid variant võimulepääsuks – egas asjata olnud Kaja Kallase kõne Riigikogus nagu noorsotsi märg unenägu. Kui Reformierakond loobub oma tavalistest lubadusest ja kirjutab valitsusprogrammi täis sotside rumalusi, on ikka päris kuri karjas ja häda härja kaevu ajanud – poliitoravad on mures oma toiduahela katkemise pärast! See aga ei tähenda, et sotside unistused hiljem täituvad – reformarid täidavad ainult oma unistusi.
Kaljuranna sõnul ei tähenda EKRE-le riigikogu valimistel antud ligi 100 000 häält seda, et selle erakonna põhimõtted hakkavad valitsema kogu Eesti ühiskonda. “Demokraatia ongi selles, et kuulatakse erinevaid hääli ja osapooli. Sada tuhat ei ole kogu Eesti,” märkis ta.
Sotside erakond ei saanud sedagi, ja valimistulemus näitas, et sotsiaaldemokraatia ideed on eestlastele ilmselgelt vastuvõetamatud! Demokraatia aga on tõesti see, kui kuulatakse erinevaid hääli ja osapooli – uues valitsuskoalitsioonis kuulatakse vasakliberaalseid keskerakondlikke, eurokonservatiivide isamaalisi ja eestimeelsete rahvuskonservatiivseid hääli. See, et marksism ja parempoolne euroliberalism opositsiooni jäid, ongi osa demokraatiast. Parafraseerides – Marina Kaljurand ja sotsid pole isegi mitte silmnähtav osake Eestist.
Peavoolumeediasse tundub deja vu`na naasvat Marina Kaljuranna kultus, mis ajas ta kord nii pöördesse, et poliitik tormas hetkeemotsiooni ajel välisministri kabinetist minema, elamaks hiljem üle pettumust kõrvale libisenud presidenditoolist. Meedia, säästke Kaljuranda vähemalt nüüdki, et tal ei tekiks taas võltsettekujutlust oma ülisuurest populaarsusest Eesti ühiskonnas!