Euroopa saamatus ja stagneerumine saavad uue rändekriisi taustal taas kinnitust

Kriis Türgi-Kreeka piiril, kus tuhandetesse ulatuv Väike-Aasia hord Euroopasse tungib, näitab taas, et Euroopa Liit ei taha ega suuda hädaolukordadega toime tulla – seda takistavad nii ideoloogilised põhjused kui ka stagneerumine ja tahtmatus midagi tõsist teha.

Kõigepealt – olgu need inimesed pealegi sõjapõgenikud, aga nad tulevad hordina, seadustele vilistades ja jõuga läbi, mis ei tohiks isegi liberaalses ühiskonnas loomulik olla.

Teiseks – Euroopa ei suuda sellist massi ka hea tahtmise juures vastu võtta, sest isegi migrandilembelised Saksamaa ja Rootsi on ennast rahaliselt ammendanud (Rootsi tõstab migrantide majutamiseks makse).

Kui seda aga tehakse kohustuse ja sunnina, siis tähendab migrantidega ülekallamine Euroopale suuri sisepingeid ehk ilma naljata – süürlased toovad kodusõja Euroopasse kaasa. Kreekas Lesbose ja Chiose saartel on see juba eos, sest omavahel on kokku läinud politsei ja migrandilaagrite vastu protesteerivad kreeklased.

Praegu hakkab selguma, kui mõistlikku poliitikat on ajanud Visegradi riigid ja eriti Ungari, ja kui valet Kreeka, Itaalia, Hispaania, Balkanimaad ning eriti Brüssel. Kui hord tuleb, siis seda enam ei peeta, ja hiljaks on jäänud ka Kreeka soov püstitada merele paaditõkked. Seni Ateena lihtsalt magas, samas kui Ungari ehitas tara ja Salvini-Itaalia sulges sadamad.

Lääne-Euroopa pole tahtnudki migratsiooni takistada, sest neil on “abistamine” ideoloogiana sisse söödud ja lisaks tahetakse ikkagi töökäsi. Aga mäng käib juba kõrgelt üle nende peade, sest olemas on tugevad migratsiooni turgutavad jõud, kes soovivad ka põlisrahvastiku väljavahetamist.

Naiivne oli ka kauaaegne lootmine, et Türgi hoiab põgenikke kinni – Erdogan kasutab neid mõjutusvahendina. Seda näitasid just viimased sündmused, kus diktaatorist agressor tahtis NATO-t appi oma piirkondlikku mõjuala hoidma ja kui keegi pärast Türgi sõdurite tapmist isevalitsejale täit halleluujat ei laulnud, lasi Erdogan karistuseks süürlased lahti. Ka NATO sai järjekordse hoobi ühtsuse pihta.

Seda, et Erdogan põgenikega Euroopat santažeerib, oli juba ammu näha. Nüüd tegi ta ähvardused teoks ja tulemus on Kreekal käes. Ilmselt pole kaugel seegi aeg, kus agressiivsete migrantide vastu tuleb pisargaasist enamat jõudu kasutada.

Migrante ei kohuta enam seegi, et nad Morialaagrist enam edasi ei pääsenud – neil kõlavad kõrvus Angela Merkeli kutsed, mis tänasel päeval ajaks Saksamaa mässama. Loodetavasti tuleb kunagi tõsine kohus, kus Merkeli teod hukkamõistu osaliseks saavad ja ta ise prii lobile saadetakse.

Euroopa seisab uue kriisi lävel, sest ta on olemuselt nagu endine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker – seniilne, tipsutamisest lõbus, haige, reaalsust mittejagav. Vana Maailma päästavad ehk vaid sellised jõud nagu Ungari, kelle liider Viktor Orban ütles: “Me lootsime kunagi, et Euroopa päästab meid, nüüd peame meie Euroopa päästma!”