Euroopalik naisõiguslus keskendub naisprofessorite arvule, mitte Kolmanda maailma naise õigusetusele

Mõistusega inimesel on raske aru saada sellest, kui ühes uudises kurdab Tartu Ülikooli uuring selle üle, et vaid 20 protsenti professoritest on naised, ja samas näeb õhtul telest sadu noori naisi Tais Hua Hini puhkepiirkonnas oma keha müümas. Ehk lihtsustatult – oleks vaid maailma naiste enamikul Euroopa marufeministide mured.

Meil Eestiski käivad noored naised avalikult teatamas, et nende keha on vaid nende otsustada, nad nõuavad õigust teha aborte, kui juhtub “tööõnnetus”, liisapakostad räägivad mingist palgalõhest, saamata ise aru, millest see tuleb, nõuavad triibulisi nimekirju, ja nii edasi.

Samas on olemas tuhanded jeziidinaised, kes olid Islamiriigis seksisorjad; Läände jõudnud mosleminaised ei saa ka liberaalses ühiskonnas naiste õigusi nautida, sest suured islamikogukonnad on ennast ka Euroopas kehtestanud; Indias on naiste vägistamine igapäevane jne – naiste olukord üle maailma on kohutav, aga arenenud läänelik feminism keskendub “paha valge mehe” materdamisele.

Sest kogu see laialdane feminismi pealetung toimib ainult euroopalikus ühiskonnas, seda juhivad valged naised ja võideldakse “valge mehe” kehtestatud reeglite vastu. Seejuures ei suuda näiteks Rootsi feministid kaitsta noori somaallannasid sellesse riiki üle kolinud islami ideoloogia eest, mis naisi ahistab. Ei kaitsta isegi rootslannasid – nii väideti hiljuti, et Rootsis olevat sisserändajate korraldatud vägistamiste protsent sedavõrd kõrge seetõttu, et naised teavad migrantide, aga mitte rootslaste vägistamistest – rõhk pole enam mitte vägistamiste hukkamõistmisel, vaid õigustuste otsimisel.

Kõige selle taustal on raske mõista seda, miks töötavad ülikoolides suured hästi rahastatavad naiskonnad soolise palgalõhe otsimisel ja nende uuringute tulemused rakendatakse samuti euroopalikus ülereguleeritud ühiskonnas, kui samas vaevalevad miljonid Kolmanda maailma naised igapäevase reaalse õigustuse ja vägivalla käes. Naisprofessori õigused on kõvasti kõrgemal kui noore äravaevatud jeziiditari omad.

Ka Eestis endas on seksuaalse vägivalla all kannatavate naiste probleem märgatavalt suurem kui see, kas teadusmaailmas ikka valitseb sooline võrdõiguslikkus. Vaja oleks naisõiguslus vabastada ideoloogilisest taagast a la Feministeerium ja keskenduda naiste otsestele probleemidele spetsialistide, mitte naiskomissaride võtmes.

Ideoloogiline naisõiguslus tegutseb mugavusruumis nende jõudude vastu, kellest jõud üle käib, materdab tabatud maatasa ja hiilib minema, kui näeb Malmö tänaval habetunud moslemimeest vastu tulemas.