Eurotsoon astub lähenevale globaalsele majanduslangusele vastu ilma igasuguse kaitseta

The Daily Telegraphi euroskeptikust majandusanalüütik Ambrose Evans-Pritchard kirjutab, et euro suurimaks saavutuseks võib lugeda seda, et valuuta on suutnud püsida oma 20. sünnipäevani.

Ja see ei ole just kuigi kõrgele seatud latt. Kõige muu osas on rahaliit osutunud läbikukkunud majanduslikuks ja poliitiliseks ettevõtmiseks.

Nn Euroopa kaotatud kümnend on tõestuseks, et rahaliit saab püsida ainult tehnokraatliku tsesaropapismi tingimustes, mis teisisõnu tähendab rahvusriikide demokraatlikult valitud parlamentidele maksu-, kulu- ja peamiste majanduspoliitiliste otsuste tegemise õiguse käest andmist. „Ühel päeval kukub kaardimajake kokku,“ ütleb professor Otmar Issing, endine Euroopa Keskpanga peaökonomist ja euro projekti karmisõnaline prohvet.

Londoni Majanduskool (LSE) pani euro juubeli puhul kokku artiklikogu erinevatest rahaliitu puudutavatest artiklitest. Näiteks kirjutavad Mark Copelovitch, Jeffry Frieden ja Stefanie Walter, et hukatuslik Euroopa Liidu Majanduse- ja Rahaliidu (EMU) saaga on viinud „Euroopa Liidu ajaloo kõige tõsisema majanduskriisini“. Autorite sõnul on rahaliit teinud Euroopale rohkem kahju, kui 1930. aastate suur depressioon ning ajanud eurotsooni riigid üksteisega tülli, seda meeleheitlikus võitluses omada kontrolli poliitikat suunavate hoobade üle.

Aastaid kestnud kriisi süvendavad ja võimendavad võlaandjad riigid, nagu näiteks Saksamaa, kes tegutsevad Euroopa Keskpanga ja Euroopa Ülemkogu kaudu. Teisisõnu, EL-i institutsioonidest on saanud võla sissenõudjad ning Saksamaa poolt peale surutud võladeflatsiooni ning kasinuspoliitika jõustajad. Koorem kanda langes aga nõrgemate liikmesriikide peale, mis tekitas omakorda kogu süsteemis suuri vastuolusid.

Paljud asjatundjad ja Nobeli majanduspreemia saajad on vaadanud kogu seda modernsuse- ja keinsismi-eelset kirjaoskamatust õuduse ning kahetsusega. Sellest hoolimata ei ole midagi muutunud. EL-i masinavärki kontrollivad isikud arvavad endiselt, et neil on õigus. Selline on valitsev ideoloogia.

Võib ühtlasi väita, et EL-i tegutsemine aastatel 2010-2015 oli otseselt Brexiti põhjustajaks, kuna andis tugeva löögi EL-i moraalsele prestiižile ja tegi maatasa väited liidu majandusalasest asjatundlikkusest. Ajal, mil EL-i liidrid nääklesid Brüsselis komakohtade ning võla tagasimaksete üle, tõusis tööpuudus noorte hulgas Kreekas 57% ja Hispaanias ning Itaalias 56% peale. Niisugused töötuse määrad olid veel mõnda aega tagasi moodsas arenenud demokraatias mõeldamatud. Tulemuseks on kokku kukkunud tööturu hüsteerika ning aeglustunud majanduskasv mitme järgneva põlvkonna jooksul. Sajad tuhanded majanduspõgenikud Lõuna- ja Ida-Euroopast voolasid Suurbritanniasse ja ka see mõjutas kindlasti Brexiti referendumi tulemusi.

Lisaks on eurokriis paljastanud, et majandus-ja rahaliidu patoloogiaid ei ole võimalik hallata normaalsete demokraatlike abinõudega. Kreeka ja Itaalia demokraatlikult valitud peaministrid asendati Brüsseli poolt 2010 ja 2011 EL-i tehnokraatidega.

LSE sõnul oli eurokriis ette ennustatav ja tegelikult seda ennustatigi laialdaselt ette. Kuid Euroopa eliit kujutles, et imelises euroliidus ei tähenda jooksevkonto puudujääk suurt midagi, olgugi, et Lõuna-Euroopa võlariigid ja Iirimaa olid kaotanud oma suveräänsed poliitikakujundamise vahendid ja viimased võimalikud laenuallikad.

Euroopa eliit ei suutnud aru saada ka sellest, et fikseeritud vahetuskursi süsteem muudab valuutariski maksejõuetuse riskiks. Probleemi ei märganud ei reitinguagentuurid ega Rahvusvaheline Valuutafond, kes tunnistas hiljem kahetsusega oma eksimust. Aga – ideoloogiline dogmatism ei lasknud kellelgi selgelt mõelda.

Illusioon sellest, justkui ei eksisteeriks rahaliidus mingeid riske, viis uskumatute majandusmullideni. Tegemist oli, ja on, põhimõttelise pettusega, mis teenis põhjamaiste võlausaldajate huve. Professor Issingu sõnul oli Kreeka päästmine 2010. aastal tegelikult tagatise andmine Prantsusmaa ja Saksamaa pankadele. Ka Rahvusvaheline Valuutafond on tagantjärele tunnistanud, et Kreeka ohverdati euro ja Euroopa pangandussüsteemi päästmiseks.

Lõuna-Euroopa oli naiivne. Kasutati ära madalaid intresse ja unustati, et fikseeritud valuutakutsi tingimustes ei ole neil võimalik enam kasutada devalveerimist.

EL-i suurim viga oli aga püüd vähendada tööjõu konkurentsivõime suurt lõhet palgakärbete ja kasinusega Lõunas. Nii tekitati eurotsooni deflatsioonilõks. LSE võrdleb eurotsooni probleeme Jaapaniga, kus sarnane olukord viis riigi mitmekümneks aastaks deflatsiooni stagnatsiooni ja panganduskriisi lävele. Kuid vahe on selles, et eurotsoon ei ole Jaapan. Eurotsoon ei ole sidus ühiskond harmooniliselt töötava rahandus ja fiskaalsüsteemiga. „Euroopa võlaprobleemid paistavad palju tõsisemate ja ohtlikemana,“ kirjutab LSE.

Võla suhe SKT-ga on riskiriikides praegu palju suurem, kui see oli kümme aastat tagasi globaalse finantskriisi alguses: Portugalis 68% asemel 125%, Hispaanias 36% asemel 98%, Itaalias 99% asemel 131%, Kreekas 103% asemel 176% (seda hoolimata kärbetest). Eurotsoon riskib sellega, et astub järgmisele lähenevale globaalsele majanduslangusele vastu ilma igasuguse kaitseta. Intressimäärad ei saa enam madalamale langeda. Puudub korralik EMU-ülese hoiusekindlustusega pangaliit. Macroni suur plaan ehitada rahaliit uuesti üles tugevamale alusele, on luhtunud. Euroopa Keskpank ei ole endiselt võimeline tegutsema viimasele võimalikule laenuallikale kohaselt.

Võib ju eeldada, et Euroopa liidrid peavad lõpuks mingi ühtsuse leidma, kuid see saab olema vastuolus demokraatia põhimõtetega. Sedalaadi süsteem võtaks demokraatlikult valitud parlamentidelt ära eelisõiguse tegelda maksu- ja kulupoliitikaga. Demokraatlik legitiimsus säilib vaid juhul, kui EL läheb samasuguse rahvusteülese föderaalliidu teed nagu on USA. Ent selleks puudub enamikus liikmesriikides igasugune toetus.

Nii on vältimatuks järelduseks, et suveräänsetest liikmesriikidest koosnevat rahaliitu ei ole võimalik toimima saada. Ja seda ei peakski üritama. Euro on anomaalia. Seega tuleks lasta eurol kokku kukkuda. Kõik muu on enesepettus.

Allikas: The Telegraph

Refereeris Triin van Doorslaer