24.02.2018
Laulupidu
Meist endist sõltub, kas suudame jääda oma maa peremeesteks ja kaitsta väärtusi, mis on meile kallid, kirjutab EKRE aseesimees Henn Põlluaas vabariigi saja aasta juubeli puhul.
Meie rahvas on elanud Läänemere kallastel kauem, kui keegi täpselt öelda oskab. Me tunneme ja armastame iga jalatäit sellest maast, oleme sellega kokku kasvanud. Oleme andnud nime igale allikale, mäele, orule, saarele, jõele ja järvele. Tunneme iga metsa, kivimürakat, sood ja raba. Oleme harinud ja kujundanud seda maad aastatuhandeid. Siin on eestlaste kodu ja turvapaik.
Eestlased – esimesi kirjaoskajaid Euroopas
Olime üks esimesi rahvaid Euroopas, kellel juba enne Põhjasõda kujunes välja üleüldine kirjaoskus. 1632. aastal avati Tartus ülikool – varem kui Rootsis, kelle koosseisu me toona kuulusime. Kui Peeter I vallutas Eesti alad, lõhuti kirikukoolide võrgustik ja kirjaoskus taandus, kuid see suudeti taastada 19. sajandi rahvuslikul ärkamisajal. Päris uhke on võrrelda ennast mitmetuhandeaastase kultuuriga Itaaliaga, kus veel möödunud sajandilgi ei olnud kõikide inimeste kirjaoskus sugugi enesestmõistetav.
Me teame Carl Robert Jakobsoni ja tema 19. sajandi teisel poolel ilmunud kolme isamaa kõnet. Teame, et Juhan Liiv lausus esimesena: „Ükskord on Eesti riik.“ Palju vähem tuntakse aga Jakobsoni mõttekaaslast Andres Tiidot, kes kirjutas veel enne seda teadaolevalt esimese isamaalise luuletuse „Eesti sõjalaul“, kus räägiti iseseisvast Eesti riigist: Nüüd orjaunest ärkame / ja ühes sõtta tõttame, / sest priius läigib meie ees / ja Eesti Vabariigi peal.
Ometi läks veel ligi pool sajandit, enne kui unistus täitus. Vahepeal panime aluse ainulaadsele laulupidude traditsioonile (1864), mis oma riigi loomise tahet tugevdas, okupatsiooniaastatel vaimu ja vabadusetahet kindlana hoidis ning nüüdki igale õigele eestlasele kananaha ihule ja pisarad silma toob. Laulupidu on rõõm, ühtekuuluvuse manifest, uhkus eestlaseks olemise, meie kultuuri, pärimuse ja oma rahva kestmise üle, ühine südametukse ja hingamine, mis annab meile jõudu ja kindlustunnet ning lootust tulevikuks. See on eestluse tuum parimal, pühamal ja ilusaimal kujul.
„Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida“
1884. aastal õnnistati Otepääl sisse sinimustvalge lipp. Sinine on Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ja rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge sümboliseerib vabadust ning rahva püüdu õnne ja valguse poole. Eesti rahvusliku liikumise tegelane dr Heinrich Rosenthal ütles õnnistamistseremoonial: „Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.“ Novembris 1918 võeti sinimustvalge ametlikult kasutusele riigilipuna. Selle all on vapralt võideldud, võidetud, aga kahjuks ka kaotatud; rasketel okupatsiooniaastel hoiti seda peidus ja toodi karistust trotsides välja taasiseseisvumise sündmuste ajal. Niisama uhkelt lehvib see ka sada aastat hiljem.
Nii esimesel laulupeol kui ka Eesti lipu sisseõnnistamisel mängiti Paciuse viisil ja Jannseni sõnadel laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mis pani eestlaste hingekeeled helisema ja millest nii loomulikult kujunes Eesti Vabariigi hümn, mida esitatakse kõikidel tähtsatel ja pidulikel sündmustel. Huvitaval kombel ei ole seda tänaseni ametlikult hümniks kinnitatud – erinevalt lipust ja vapist, mille kohta on olemas eraldi seadused. EKRE esitas vastava eelnõu, ja loodetavasti saab meie hümni staatus väärikalt ja lõplikult sätestatud tänavusel juubeliaastal.
Eesti iseseisvus kuulutati välja kahel korral. Kõigepealt tegi seda Maapäev, kuulutades end Toompea lossi Valges saalis 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Pärast otsuse vastuvõtmist ajasid enamlased aga Maapäeva laiali ja selle tegevus jätkus põranda all.
Kasutades ära sündmusi Venemaal ja Esimese maailmasõja rinnetel, otsustas Maanõukogu vanematekogu kuulutada välja Eesti iseseisvuse. Selleks moodustati 19. veebruaril 1918 parteide esindajatest Päästekomitee, kes koostas iseseisvusmanifesti, milles esmakordselt nimetati Eestit iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 23. veebruari õhtul loeti see avalikult ette Pärnus Endla teatri rõdult, 24. veebruaril Viljandis ja järgmisel päeval Tallinnas. 24. veebruaril 1918 nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse, ja see päev on jäänud meie ajalukku kui Eesti Vabariigi sünnikuupäev.
Eesti koolinoored – kõvemad kui Napoleon ja Hitler
Vabadus ja omariiklus ei tulnud kergelt. Varsti tungisid Eestisse punaste hordid idast ja algas Vabadussõda. Esimesed, kes haarasid relvad ja andsid oma vapruse ja innuga eeskuju kogu rahvale, olid meie koolinoored. Vabadussõjas saime me hakkama millegi uskumatuga, millega ei ole saanud hakkama ükski suurriik maailmas, ei Napoleon ega Hitler – meil õnnestus võita sõda sadu kordi suurema Venemaaga.
Tänavu möödub 100 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja 98 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest. Tartu rahuleping allkirjastati 1920. aasta 2. veebruari südaööl pärast pikki ja raskeid läbirääkimisi, mida Vene pool survestas pealetungidega kõigil rinnetel. Esimene küsimus, milles kokkuleppele jõuti, oli Eesti iseseisvuse tunnustamine. See oli Eesti nõue, et üldse rahust rääkima hakata. Oleks meil vaid sellist meelekindlust ka täna!
Venemaa kinnitas Tartu rahulepinguga Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks. Venelased pidasid oma sõna vaid neli aastat, siis initsieeriti Moskvast kommunistlik riigipöördekatse. 17 aastat hiljem okupeeriti Eesti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Meie ajalugu oleks olnud teistsugune, kui riigipöördega võimu haaranud Päts ja Laidoner ei oleks valinud hääletut alistumist.
Esimese „punase“ aastaga arreteeriti, küüditati ja tapeti ligi 60 000 eestlast. Algas suvesõda, ja rahvas pesi maha hääletu alistumise häbi. Saksa vägede saabumisel olid metsavennad pool Eestit vene okupantidest juba vabastanud. Sakslastega koos jätkas võitlust ühise vaenlase vastu umbes 80 000 meest, 3500 siirdus vabatahtlikena Soome.
Eesti mehed ei võidelnud Hitleri eest. Nad võitlesid oma kodumaa eest. Ka Soome oli oma vabadusvõitluses Saksamaa liitlane. Paratamatult pidid eesti mehed võitlema vabaduse eest kas Soome või Saksa mundris. Muud võimalust ei olnud.
13. septembril 1950 kinnitas USA DP Komisjon, et Balti Relva-SS üksusi ei saa seostada Saksa SS-iga. Sellega olid Eesti võitlejate süüdistamised pelgalt mundri pärast tunnistatud alusetuks ja valeks. Vene propaganda püüab praeguseni siduda Eesti ja teiste Baltimaade rahvuslikke üksusi Saksa SS-i sooritatud inimsusevastaste kuritegude ja natsismiga.
Häbiväärne on olnud Eesti valitsuste passiivsus nende valede ümberlükkamisel ja soovimatus selgitada maailmale Eesti eriolukorda möödunud sõjas, nagu on teinud seda edukalt Soome. Selline suhtumine viis 2005. aastal Lihulas Juhan Partsi valitsuse korraldusel bolševismi vastu võidelnud eesti meestele püstitatud ausamba mahavõtmiseni. Asi päädis politsei vägivallaga ausammast kaitsma kogunenute vastu. Meie oma inimeste vastu. Paar aastat hiljem, nn pronksiööl lasti aga impeeriumimeelsetel peksta takistamatult segi terve Tallinna kesklinn. Enamik rüüstajaid jäi karistamata.
Seitse miljonit vene immigranti
Meie meeste kangelaslik võitlus võimaldas 20. septembril 1944 kuulutada välja Otto Tiefi valitsuse. Kontrolli Eesti territooriumi üle ei saavutatud, kuid Eesti kuulutati sõjas neutraalseks ja nõuti kõigi võõrvägede viivitamatut lahkumist. Admiral Pitka alustas vägede organiseerimist ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp. Punaarmee küll vallutas Eesti, kuid peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ja mõned valitsuse liikmed pääsesid Rootsi ning jätkasid eksiilis Eesti järjepidevuse edasikandmist ja tegutsemist kogu okupatsiooniaja vältel. Sel suvel püstitatakse EKRE kaasabil Otto Tiefile tema kunagise kodutalu maadele mälestuskivi.
Kaotasime sõjas ja kommunistlikes repressioonides 200 000 inimest. Läände põgenes 70 000 eestlast. Viiekümne okupatsiooniaasta jooksul jäi sündimata pool miljonit last. Eestlaste venestamise eesmärgil asustati siia Venemaalt enam kui seitse miljonit inimest, kellest püsivalt jäi kohale umbes pool miljonit.
Kõik, mis meenutas Eesti iseseisvust ja omariiklust, kuulus hävitamisele ja väljajuurimisele. Kultuuri hakati suunama ülevalt. Esimestel okupatsioonikuudel suleti 212 väljaannet ehk 80% kõigist ajalehtedest ja ajakirjadest. Kevadel 1941 algas massiline raamatute hävitamine. Vastava korralduse andis kirjandus- ja kirjastusasjade peavalitsuse ülem (ehk tsensuuriülem), elukutseline kommunist Olga Lauristin, riigikukutaja Johannes Lauristini abikaasa. Ainuüksi Tartu Ülikooli raamatukogus hävitati ligi 70 000 raamatut. Isegi Tarzani lood keelati – ahvide kasvandik ei olnud ju proletaarset päritolu.
Suurel osal loovisikutel keelati oma teoste esitlemine, paljud arreteeriti. Lubatud oli ainult nõukogude võimu ülistav kunst. Kõigele inimväärikust kaitsvale kleebiti silt „kodanlik“ või „natsionalistlik“, mis sai peagi võrdseks mõistega „fašistlik“. Vasakpoolsed kasutavad samasugust bolševistlikku sildistamist ka praegu, süüdistades rahvuskonservatiive natsismis ja rassismis.
25. märtsil 1949 küüditasid venelased ilusa nimega operatsiooni „Priboi“ (Murdlainetus) käigus Eestist umbes 21 000 süütut inimest, sülelastest raukadeni. 5719-l küüditamisnimekirja kantud inimesel õnnestus end varjata, kuid enamik neist arreteeriti hiljem. Nende asemel küüditati teisi, et arv täis saaks. See seletab küüditatute ebaloogilist koosseisu, kuid põhjustas kuulujutte pealekaebamiste alusel küüditamise suurest osatähtsusest, mida KGB aastakümneid võimendas. Tegelikult koostati küüditatute nimekirjad põhjaliku arhiivitöö ja operatiivandmete alusel.
Vastupanu
Eestlaste relvastatud vastupanu ei vaibunud. 1949. aastaks oli tapetud ja vangistatud ligi 10 000 metsavenda, üles andis ennast 7000 okupatsioonirežiimi eest varjanud isikut. Võitlustes langenud vene NKVD-laste, hävituspataljonlaste ja kommunistlike aktivistide kaotused olid sama suured. Metsavendade üldarv oli umbes 30 000 – peaaegu kaks korda suurem kui Eesti Vabariigi regulaararmee. Kuigi relvavõitlus pärast Stalini surma vaibus, jäi kestma koolinoorte põrandaaluste organisatsioonide vastupanu. Tehti nõukogudevastast agitatsiooni, valmistati lendlehti, heisati Eesti lippe rahvuslikel tähtpäevadel, koguti relvi, purustati ja õhiti okupatsioonivõimu monumente.
KGB andmetel tegutses Eestis rohkem kui 30 noorte vastupanuorganisatsiooni. Viimane noorte vabadusvõitlejate kohtuprotsess peeti 1962. aastal. Metsavend August Sabbe langes tulevahetuses KGB-ga 1978. aastal. Viimane metsavend Oskar Lillenurm leiti surnuna Läänemaalt 1980. aastal, kui kogu maailm oli juba sõjakoledused ammu unustanud ja Tallinnas toimus Moskva olümpiamängude purjeregatt. Eesti okupeerimisest oli möödunud 39 aastat. Enamik meist mäletab ka samal aastal aset leidnud noorterahutusi ja „40 kirja“. Vastupanu ja dissidentlus ei kustunudki.
Viiskümmend okupatsiooniaastat ei suutnud murda eestluse selgroogu. Eesti iseseisvus taastati õnneks verevalamiseta, kuid me mäletame, et olime ka selleks valmis. Kes said, otsisid igaks juhuks välja isade-vanaisade peidetud relvad; kes meisterdas torumiine, kes täitis süütepudeleid. Rahvas ei kartnud näidata oma meelsust ei demonstratsioonidel, Balti ketis ega ka Vene soomusmasinate ees seistes. Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgluse põhimõttel – seejuures endistes, Tartu rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie põhiseadusesse.
Paraku on praegugi 5,2% Eesti territooriumist Venemaa poolt okupeeritud.
Vabadussõda, Teise maailmasõja vabadusvõitlus, metsavendlus ja laulev revolutsioon tõestasid, et eesti rahvas väärib oma riiki ja vabadust.
Seda lubamatum on võimulolijate soov sõlmida Venemaaga uus piirileping. Miks rikutakse põhiseadust, miks kahjustatakse Eesti huve ja ollakse valmis andma tasuta ära Saaremaa suurune maatükk, mille hind koos maavaradega on ligikaudu triljon eurot? Miks peaksime loobuma tuhandetest kalarikastest ruutkilomeetritest Peipsi järvel, Narva veehoidlas ja Narva lahel? Eriti kui meenutada Vene duuma kunagise väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnu, et piirilepingu sõlmimine suhteid kahe riigi vahel ei paranda.
1991. aastal taastati Kaitseliit ja asuti looma Eesti kaitsejõudusid. Nüüd on Eesti NATO liige. Iga meie sõduri taga seisavad 29 NATO riigi sõdurit ja nende sõjaline võimsus. Võiks mõelda, et hirmsad ajad on möödas ja saame lootusrikkalt tulevikku vaadata. Paraku ei ole kuhugi kadunud Venemaa soov taastada Vene impeerium. Venemaa eesmärk on maailmahegemoonia, mida Lenin ja Stalin kutsusid maailmarevolutsiooniks, Putin aga vene rahva pühaks missiooniks.
„Rahvas, kes ei toida oma sõdureid, söödab võõraid“
Eesti on läänemaailma viimane vahipost ida väraval. Meie kohustus on teha kõik, et Eesti vallutamine enam iial ei õnnestuks ja et meie iseseisvus ei satuks enam kunagi kahtluse alla. See tähendab, et me ei tohi oma kaitsevõime arendamist unarusse jätta. Praeguses geopoliitilises olukorras oleme sunnitud panustama sellesse senisest rohkem. Ütlus, et rahvas, kes ei toida oma sõdureid, söödab varsti võõraid, on meil omal nahal kogetud.
Meie eest tehti otsused mujal. Nii kipub olema ka praegu. Me pidasime vastu venestamisele ja ideoloogilisele survele, sest meie väärtussüsteemid püsisid kindlad kõikidele lammutamiskatsetele vaatamata.
Nüüd on maailm hoopis teistsugune kui siis, kui vabaks saime. Me ei ole kunagi varem seisnud vastamisi sellise hulga väljakutsetega: väljaränne ja madal sündimus; rahvusriikluse ja patriotismi demoniseerimine; massiimmigratsioon idast ja kvoodipagulased EL-ist; multikulti ja globalismi pealetung; meile omaste traditsiooniliste pereväärtuste ründamine ning võõraste väärtushinnangute pealesurumine nii vasak- kui ka paremliberaalide poolt. Meie suveräänsus sulab kevadise lumena iga järjekordse otsustusõiguse loovutamisega Brüsselile ja rahvuse säilimine on varsti samamoodi ohus nagu Vene okupatsiooni ajal.
Vaid nendest, kes peavad vabadust kallimaks kui elu, saavad isandad. Meist endist sõltub, kas suudame jääda peremeesteks ning kaitsta oma väärtusi. Kui tahame, et Eesti riik ja rahvas kestaks, peame kõik andma endast parima. Riik algab igast kodust, koolist, külast, vallast, linnast ja maakonnast. Õnne võti on meie endi kätes.
Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees
Foto: “Laulupidu on eestluse tuum parimal, pühamal ja ilusaimal kujul.“ (Henn Põlluaas)