16.04.2019
Euroopa läbib praegu Õhtumaade allakäiku.
Saade “Plekktrumm” on saanud kohaks, kus kõlavad mõtted mahuvad peamiselt globalismi mõiste alla.
Viimati oli saates ajaloolane ja filosoof Eva Piirimäe, kellega vesteldi rahvusluse ja kosmopoliitsuse teemadel. Juba tema pealkirja mõttes: “Inimesed on unustamas Euroopa ühinemise positiivseid külgi” on küsimus: miks? Kas mitte sellepärast, et negatiivsed küljed on neid varjutamas?
Piirimäe tuletab meelde aegu, mil Eestist mindi rõõmuga Euroopasse haridust omandama ja temast kumab nostalgiat, et nii enam justkui ei tehta, vaid pöördutakse tagasi koju rahvusluse juurde. Aga ehk läks pendel liiga teise serva ja tuleb nüüd tagasi? Ajaloolane tõdeb ka ise, et sellised asjad käivadki lainetena, ja ilmselt on mõju avaldanud sellised asjad, nagu rändekriis, mis hirmutavad tagasi koduseinte vahele.
Piirimäe tõstab küsimuse, et kas riikidel ongi võimalik globaalseid protsesse üksinda lahendada. Tegelikult aga sisaldub selles teine küsimus – kellele me anname need lahendada? Näiteks rändepakt on koostatud väga tugeva Kolmanda maailma riikide mõjuga ÜRO poolt, kes tahakski oma rahvastiku ülejäägid meile sokutada.
Filosoof on sisse toonud 18. sajandi mõtlejaid Herderi ja Kanti, mis on akadeemilisusest hoolimata hoiatav, sest Lobjakase näite varal on paljud muutunud umbusklikuks, kui teravate küsimuste puhul võetakse appi klassikud. Tavaliselt uputatakse nende tsitaatide alla kogu asja tuum, ja kuna tegu on tavalugejatega, siis antakse neile sõnum – kui filosoof nii ütles, siis nii ka on, ütlemata seejuures, et ka filosoofias on palju koolkondi, kes käsitlevad teatud protsesse erinevalt.
Nii ütleb Piirimäe Herderi kohta: “…on tema seisukoht, et Euroopa on eriline koht, mis on kujunenud rahvaste rännu tulemusel, on palju segadust ja rahvastel pole tugevat rahvuslikku tüve. Tema ideaal oli Hansa Liidu tüüpi linnade ühendus, mis põhineks vastastikusel kaitsel ja kasul, kultuurivahetusel ja üksteiselt õppimisel.” Paraku Hansa Liit kadus ja sama saatus ähvardab ka Euroopa Liitu, Herderit aga näitab Piirimäe tõlgendus varase globalistina ning tollase antirahvuslasena!
Siit jõuab Piirimäe tõdemuseni, et Euroopa kultuuriline ühtsus on kõrvale jäänud. Ta toob välja paljud Euroopa ühinemise plussid, unustades, et paljud neist toimivad ka Ameerika Ühendriikide puhul, kui eesti noor sinna läheks, ning läheb siis eesti keele ja kultuuri kallale.
“Mulle teeb muret eesti keele ja kultuuri asjastamine, selle seadmine iidoliks või jumaldamise objektiks. Mulle teeb see muret sellepärast, et keelt ja kultuuri arendatakse tegelikult südamega, nii et selle ümber ei ole välist tantsu ja rituaali. On ohtlik kui me hakkame seda asjastama ja on ohtlik kui tagasitõmbumist Euroopa integratsioonist rõhutatakse just sellega, et on tarvis hakata eesti keelt ja kultuuri niisuguste jõuvõtetega kaitsma ja arendama,” vahendab ERR Piirimäe sõnu.
Proua filosoof, see, mis toimub, ei ole asjastamine, iidoliks ega jumaldamise objektiks seadmine. See on mure eesti keele ja kultuuri pärast, mis kaob isegi Tallinnas vene ja inglise keele varju. Ida-Virumaal haihtub eestlus, riigi niigi venekeelne töökeskkond veetakse täis slaavlasi, kes ei peagi eesti keelt õppima – mure on suur, kuid mitte teie jaoks! Eesti keel ja kultuur vajavadki jõulist kaitset, enne kui pole hilja!
Välise tantsu ja rituaali eesti keele ja kultuuri ümber loob president Kersti Kaljulaid, kes teeb sellest Potjomkini küla, et näidata olematut õitsengut, samas kui ise kiidab ukrainlaste sissevedu ning loob mustanahalisi ja venekeelseid “eestlasi”!
“Ei tohiks pöörduda Euroopa Liidu kui institutsiooni süsteemi vastu, sest Eesti ei saa endale lubada seda luksust, et rääkida nii nagu mõned suurriikide esindajad, et “Estonia first”, see ei ole võimalik. See on täiesti sinisilmne, mis puudutab Eesti iseseisvuse säilimist. Eesti edu pant on ikkagi liitlassuhetes olemine ja osalemine Euroopa integratsioonis,” rääkis Piirimäe.
Esiteks on oluline see, mille tõttu pöördutakse Euroopa Liidu institutsiooni vastu – kas föderaliseerumine ja suveräänsuse ärakorjamine on piisav põhjus? Seda ei tee ju enam ainult eestlased või Brexiti-britid – käimas on ka “Italy first”, “Hungary first”, “Austria first” ja nii edasi, ning see pole vaid pelk endassesulgumine! “Mina kõigepealt” saab endale lubada peremees, sulane tõesti seda ei tohi!
Eesti jätkab igal juhul osalemist Euroopa integratsioonis, küsimus on vaid selles, mis formaadis ja kas tingimata ennast maha salates, nagu soovitab Piirimäe. Liitlasuhetes aga on EKRE raudselt öelnud: NATO first! Seega on mõistmatu, miks Piirimäe selle jutu üldse üles võtab, kui selle eesmärgiks pole uuele võimuliidule sissesõitmine?
Mis aga puutub Euroopa kultuurilisse ühtsusesse, siis siin tahaks Piirimäelt tõsiselt küsida – millisest kultuurist me räägime? Kas sellest ateistliku neomarksismi loodud pseudokultuurist, mis on juba täis vasakliberaalset sousti alates homokultuurist ja poliitkorrektsusest kuni lasteraamatute ümberkirjutamise ning mõistete ja sümboolika muutmiseni? Või islami pealetungi ees taanduvast kristlikust kultuurist, mille loojangut tähistab varemeis Jumalaema kirik?
Seda Euroopat, mida tähistasid prantsuse šansoonid, Veneetsia gondlid, Hollandi tulbid, Big Ben ja paljud teised vana Maailma tunnusmärgid, pole enam. On Calais`”džungel”, Pariisi metroos magavad neegrid ja araablased, Charlie Hebdo, Vahemere paadid, Kölni käperdamisöö ja ärajäetud Bravalla muusikafestival. Millisest Euroopa kultuurist meil enam rääkida on, Eva Piirimäe?
Allikas: ERR