Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Evelin Marjamägi: müüt Pavlik Morozovist elab haridusametnike peas edasi

-
19.01.2017
Laadime sisu...

On ilmselge, et demokraatlikus riigis tuleks enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Demokraatia on aga paraku kaaperdatud Euroopa  sotside ja liberaalide liidrite poolt.

Teame hästi, et pagulaste vastuvõtmine ja kooseluseaduse õigusliku tunnustamine on toimunud rahva enamuse tahtest üle sõites. Nii eelmine kui ka praegune valitsus ei üritagi varjata, et kõik Brüsselist tulevad ettekirjutised ja soovitused kuuluvad täitmisele, arvestamata, kas see kõik on meie riigi ja rahva huvides. Rahva saatus ja tulevik otsustatakse selle järgi, kustpoolt puhuvad.ideoloogilised tõmbetuuled

Nüüd on need ideoloogilised tõmbetuuled jõudnud otsapidi koolidesse ja lasteadadesse. Olukord hakkab meenutama ideoloogilist kasvatustööd, mida viidi läbi kunagises Nõukogude Liidus. Nõukogulik kasvatustöö pidi kaotama kodanluse elemendid ja pöörama lapsed nende vanemate vastu, kes ei jaga riigi ametlikku ideoloogiat. Tuleb välja, et müüt noorest ja progressiivsest kommunistlikust noorest Pavlik Morozovist, kes oma vanameelse isa maha lasi, elab Eesti haridusametnike peas edasi. Muuhulgas ütles haridusministeeriumi töötaja Irene Käosaar, et pagulasteemalised rollimängud aitavad noorel mõista, et kodust saadud hinnangud pagulastemaatika kohta ei pruugi olla õiged. Kui see ei ole laste pööramine vanemate vastu, siis mis see on?

Keegi ei ole empaatiavõime õpetamise ja kasvatamise vastu. Aga kui soovime lastele õpetada sallivust ja selle tagajärgi, siis tuleks klassiruumis mängida läbi ka enesetapurünnakud ning vägistamis- ja ahistamisjuhtumid avalikes kohtades.

Teine küsimus on see, kui kaugele kavatseb riik nn. avatuse, sallivuse ja võrdsusega minna. Kas järgmisena hakkame Rootsi eeskujul looma sooneutraalseid lasteadu? Kas paneme lasteaia seinale pildi roosas kleidis poisist ja keelustame Tuhkatriini ja Pöial-liisi muinasjutud, sest need näitavad valesid soorolle? Kas hakkame lastele lugema moodsat ja ideoloogiliselt tuunitud kirjandust, kus poiss ja tüdruk on asendatud terminiga “sõbrakesed”?

Kui te arvate, et need küsimused on vaid retoorilised, siis te eksite. Me oleme ainukesed koos Ungari, Poola, Itaalia ja Slovakkiaga EL liikmesriikidest, kus seni puuduvad sihipärased poliitikad soorollide ning -stereotüüpide muutmiseks alg- ja põhihariduses. Eesti elukestva õppe strateegia 2020 näeb ette, et hariduses hakatakse kasutama õppemeetodeid ja -materjale, mis on vabad soolistest stereotüüpidest, sealhulgas eelkõige aegunud soorollidest. Samuti püütakse toetada mehelikkuse ja naiselikkuse väljaarendamist.

Rääkides mehelikkusest ja naiselikkusest… Valitsus on välja töötanud – jällegi “targal” Brüsseli soovitusel – plaani, mille kohaselt inimene, kes tunneb, et tema sooidentiteet ei lange kokku tema bioloogilise sooga, saab esitada avalduse oma soo- ja isikukoodi muutmiseks, ilma et sellele peaks eelnema soovahetusoperatsioon või meditsiiniline konsultatsioon. Teisisõnu, kõik mehed saavad õiguse nõuda enda tunnistamist naiseks ja naised võivad nõuda enda tunnistamist meheks. Sealjuures saaks iga soovija muuta oma sugu kuni kaks korda aastas.

Mida taolised radikaalsed reformid tähendavad? Aga seda, et vabama ja liberaalsema ühiskonna nimel on hakatud vankumatu järjekindlusega loodusest kaasa antut ümber kujundama. Vasakpoolsed viivad jätkuvalt läbi eksperimente, mille tagajärjed võivad ühiskonnale olla katastoofilised. Tuletame meelde, et õilsate loosungite saatel läbi viidud kommunismiprojekt lõppes vangilaarite ja kümnete miljonite hukkunutega.

Loomulikult tembeldatakse meid kõikvõimalikeks foobideks selle eest, et me julgeme Euroopas endiselt populaarsele vasakpoolsele ideoloogiale vastu astuda ja välja öelda oma seisukoha. Meis üritatakse tekitada süütunnet sellepärast, et soovime hoida elus neid väärtusi ja tavasid, mis on meile edasi antud eelnevate põlvkondade poolt ja mida tahame edasi anda oma lastele ning lastelastele.

Kuid just sellepärast tulebki nendel, kes ei nõustu omaks võtma vasakliberaalset ideoloogiat julgemalt ja kindlamalt oma arvamust avaldada ning mitte taganeda oma põhimõtetest. Kui meie haridusametnikud tahavad Eesti koolid muuta immigratsioonipropaganda kanaliks, siis peab sellele vastu astuma rahvas.