16.09.2026
Evelin Poolamets
Eesti Ekspress avaldas hiljuti loo sellest, kuidas Venemaal valimistulemusi võltsitakse. Vene valimisanalüütik Sergei Šukšin kirjeldab e-hääletamise kasutamist ja selle kontrollimise probleeme. Tema hinnangul võltsiti 2024. aasta presidendivalimistel Vladimir Putini kasuks koguni 22 miljonit häält.
Venemaa ja Eesti poliitilised süsteemid on erinevad, kuid e-hääletamise tehnoloogilised probleemid ei sõltu riigikorrast. Kui peame Venemaa e-valimiste puhul teatud omadusi ohtlikuks, siis tuleb küsida, kuidas on samad riskid välistatud Eestis.
Kõige olulisem probleem on vaadeldavus. Paberhääletusel saavad vaatlejad jälgida sedelite väljastamist, valimiskaste, häälte lugemist ja protokollimist. Elektroonilise hääletuse puhul toimub otsustav osa protsessist aga tarkvaras, serverites ja andmebaasides. Šukšin ütleb Venemaa kohta otse: „E-hääletust ei saa ju vaadelda.“ Kuid kuidas saab tavakodanik Eestis vaadelda seda, mis toimub tema e-häälega serveris?
Teine sarnasus on kontrolli tsentraliseerumine. Paberhääletuse ulatuslikuks võltsimiseks tuleb mõjutada paljusid jaoskondi, komisjoniliikmeid ja protokolle. E-hääletamisel koondub kontroll aga kriitiliste infosüsteemide ning neid haldava väikese inimringi kätte. Šukšin märgib tabavalt, et 20 IT-spetsialisti on lihtsam kontrollida kui sadu tuhandeid valimiskomisjonide liikmeid. See on e-hääletamise risk, mis eksisteerib sõltumata sellest, millises riigis süsteemi kasutatakse.
Eestis on see küsimus eriti oluline, sest e-hääletamise osakaal on muutunud väga suureks. Kogu e-hääletajate arv kasvas 2019. aasta 247 232-lt 2023. aasta 313 514-ni ehk 66 282 inimese võrra. Samal ajal suurenes ametlik valijate arv võrreldes 2019. aastaga ligi 79 000 võrra, sest arvestusse lisandusid püsivalt välismaal elavad valijad. Seega muutusid korraga nii valijaskonna suurus kui ka elektroonilise hääletamise osakaal. Kas ei ole huvitav kokkusattumus?
Kolmas küsimus on järelkontroll. Ekspressis kirjeldatud Moskva näites ühendati eri viisidel elektrooniliselt antud hääled nii, et see muutis tavapäraste statistiliste meetoditega võimalikud manipulatsioonid raskemini tuvastatavaks. See näitab e-valimiste põhimõttelist nõrkust: oluline pole üksnes see, kas süsteem väidetavalt luges hääled õigesti, vaid kas sõltumatu osapool saab seda hiljem ise kontrollida.
Ka Eestis on tekkinud konkreetsed tehnilised küsimused. TalTechi juhtivteadur Ago Samoson juhtis 2025. aastal tähelepanu TalTechi teadustööle, mille kohaselt võib e-häälte töötlemise etapis, kus eemaldatakse tühistatud hääled ja ülejäänud anonüümitakse, tekkida teoreetiline võimalus esitada lugemiseks algsest valimiskastist mitte pärinevaid sedeleid. Samosoni keskne küsimus oli, kas audiitor saab sõltumatult tõendada, et sisendisse läinud hääled on täpselt needsamad, mis jõuavad lugemisele. Valimisteenistus vaidleb tema järeldustele vastu, kuid sellest jääb alles põhimõtteline küsimus: kas sõltumatu ekspert saab tagantjärele tõendada, et valimistel kasutati täpselt seda tarkvara, mis oli auditeeritud, ning et kõik antud hääled jõudsid muutmata kujul lugemisele?
E-hääletuse nõrkus on ka tehnoloogilise ahela pikkus. Tulemus sõltub valija arvutist, operatsioonisüsteemist, autentimisvahendist, internetiühendusest, valimisrakendusest, serveritest, võtmetest ja häälte lugemise tarkvarast. Paberhääletuse puhul jääb ühe jaoskonna rikkumise mõju enamasti lokaalseks. Tsentraliseeritud e-süsteemis võib ühe kriitilise komponendi kompromiteerimine teoreetiliselt mõjutada korraga väga suurt hulka hääli.
Probleemiks jääb ka hääletamise salajasus ja vabadus. Jaoskonnas läheb inimene kabiini üksi. Kodus hääletades ei tea keegi, kas tema kõrval seisab abikaasa, tööandja või mõni muu mõjutaja. Venemaa puhul kirjeldatakse otseselt olukordi, kus tööandja nõuab töötajalt oma valiku tõendamist. Ükski krüptograafiline lahendus ei suuda kontrollida, kes seisab valija kõrval tema kodus.
Venemaa kogemus ei ole tõestuseks, et Eestis e-hääli võltsitakse. Küll aga tõestab see midagi muud: elektrooniline hääletamine loob võimalused ja riskid, mida paberhääletusel samal kujul ei ole. Mida suuremaks kasvab e-häälte osakaal, seda olulisemaks muutub küsimus: kes kontrollib süsteemi, kes kontrollib kontrollijat ning kas valimistulemust saab sõltumatult taastada ja kontrollida?
Demokraatlike valimiste usaldusväärsus ei tohiks põhineda usul, et süsteemi haldajad on ausad. See peab põhinema süsteemil, mille ausust on võimalik kontrollida ka siis, kui me haldajaid ei usalda. Riigikogu valimised on juba kevadel, aga e-hääletuse usaldusväärsus põhineb siiani usul. Vähe oluline ei ole ka fakt, et täielikult jätkus seda “usku” viimaste Riigikantselei uuringute järgi, vaid 28 %-le vastajatest.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige, EKRE volikogu esimees