Esmaspäevasel arupärimisel arstiabi kättesaadavuse kohta kirjeldas rasket olukorda meditsiinivallas täpselt EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets.
“Ilmselt on peaaegu iga Eesti inimene ise kogenud või kuulnud oma lähedastelt, kui keeruline on tänapäeval eriarsti vastuvõtule pääseda. Arsti juurde aja saamine võib tähendada kuude pikkust ootamist. Mõnikord ei õnnestu isegi ennast järjekorda panna, sest lihtsalt arstiaegu ei ole. On juhtumeid, kus perearstid suunavad patsiente ise erakorralise meditsiini osakonda, sest tavapärasel viisil ei ole võimalik neile piisavalt kiiresti eriarstiabi tagada. EMO-st on kujunemas justkui tagauks eriarsti juurde pääsemiseks, mis on küll palju kallim, kuid erakorraline meditsiin ei saa ega tohi asendada toimivat perearsti ja eriarsti abisüsteemi.
Riigikontrolli värske aruanne toob välja, kui tõsine on olukord Eesti tervishoius. Viimase seitsme aastaga on Tervisekassa kulud eriarstiabile kasvanud ligikaudu 70% ehk 530 miljoni euro võrra aastas. Samal ajal on ambulatoorsete eriarstiabi vastuvõttude arv vähenenud 8% ehk 330 000 vastuvõtu võrra. Kuidas on selline olukord võimalik? Kuhu see raha läheb? Ja mis kõige olulisem: miks ei ole patsiendid sellest märkimisväärsest rahastamisest kasu saanud?
Loomulikult on kasvanud arstide ja õdede palgad ning kallinenud ravimid ja meditsiinitehnoloogia, kuid see ei muuda olematuks küsimust, miks ei ole hüppeliselt suurenenud rahastamine toonud kaasa paremat arstiabi kättesaadavust. Tervishoiusüsteemi eesmärk ei ole ju kulutada võimalikult palju raha, vaid selle eesmärk on ravida inimesi. Inimene maksab makse, millest rahastatakse Tervisekassat, aga kui tal on tarvis arsti juurde minna, tuleb tal sageli valida, kas oodata kuude viisi järjekorras või maksta eriarsti vastuvõtu eest ise. Nii kujunebki olukord, kus abi saamine sõltub üha enam inimese rahalisest võimalusest.
Vaatame ravijärjekordi. Eestis on ambulatoorse eriarstiabi ravijärjekorra lubatud maksimumpikkus üldjuhul 42 päeva. Riigikontrolli andmetel oli tänavu märtsis aga üle 10 500 esmase vastuvõtubroneeringu, mille ooteaeg ületas 60 päeva, ning rohkem kui kolmandikul neist tuli oodata üle 90 päeva. Mõnes raviasutuses ulatus silmaarsti vastuvõtu mediaanooteaeg koguni 208 päevani. See on peaaegu seitse kuud. Endokrinoloogi ja kardioloogi juurde tuli oodata üle 110 päeva. Ja mis veelgi muret tekitavam, kui digiregistratuuris vabu aegu polegi, ei saa inimene ennast üldse järjekorda panna ja kogu see ootamine jääb ametlikust statistikast täielikult välja.
Selleks ei pea olema arst, et teada, kui oluline on haiguse varajane avastamine. Kui inimene pääseb arsti juurde alles mitme kuu pärast, võib haigus olla süvenenud, ravi kujuneb keerulisemaks, pikemaks ja kallimaks, lisanduvad töövõimetushüvitised ning taastusravi. Me räägime pidevalt Tervisekassa puudujäägist ja vajadusest leida tervishoiule lisaraha, kuid kui palju saaksime kokku hoida sellega, et inimesed saavad ravi õigeaegselt?
Ja ongi küsimus, kas ministeerium on hinnanud hilinenud ravist põhjustatud lisakulu meie süsteemile.
Nüüd aga jõuame veelgi kõnekama asjaoluni, mille Riigikontroll välja tõi, et Tervisekassale on antud 19 uut ülesannet viimase viie aasta jooksul, samal ajal raha juurde ei ole antud. Näiteks on toodud ühe kohustusena vanglameditsiini korraldamine ja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rahastamine. Seal on veel 19 kohustust, aga toon mõned numbrid.
Vanglameditsiini rahastamine maksis aastatel 2024–2025 kokku 12,3 miljonit eurot, aga riik eraldas täiendavalt vaid 7,1 miljonit, puudujäänud 5,2 miljonit võeti üldisest tulubaasist. Kui valitsus annab Tervisekassale üha uusi kohustusi ja samal ajal raha ei anna, siis on mõistetav, et Tervisekassal raha ei jätku.
Aga probleemid süvenevad igas etapis. Perearstide puudus teravneb, üle poole nimistutega perearstidest on vähemalt 60-aastased, perearstide inimeste arv kasvab. Kogu selline probleemide kasv on ju ammu teada, et need ootavad ees. Riigikontroll juhtis sellele tähelepanu juba neli aastat tagasi, aga tuletan meelde, et kogu see aeg on olnud võimul meil Reformierakond ja me näeme, et kogu see allakäik tervishoius on saanud ka Reformierakonna juhtimisel alguse.
Ma rõhutan, et tervishoiusüsteemi tulemuslikkust tuleb mõõta mitte ainult kulutatud miljonites, vaid ka selles, kui kiiresti saavad inimesed abi ja milliseid tulemusi ravi annab, sest kõige kallim ravi võib lõpuks olla see, millega jäädi hiljaks. EKRE seisab selle eest, et Eesti inimene saab ravi õigel ajal.”