Euroopa seisab taas silmitsi küsimusega, mille eest EKRE hoiatas juba aastaid tagasi: mis juhtub siis, kui riik kaotab kontrolli oma piiride üle?
Ceutas toimunud massiline piiriületus ei puuduta üksnes Hispaaniat. See puudutab kogu Euroopa Liitu, sest Schengeni süsteemis ei jää ühe liikmesriigi probleem ainult tema enda mureks. Kui välispiir ei pea, kandub surve varem või hiljem edasi kogu Euroopale.
Rahvusriigi esimene ja kõige olulisem kohustus on kaitsta oma kodanikke. Alles seejärel saab rääkida kõigest muust. Piirikontroll peaks olema riigi üks põhifunktsioone. Kui riik ei suuda otsustada, kes tema territooriumile siseneb ja kes mitte, hakkab see tasapisi loovutama oma suveräänsust.
Euroopa Liidu rändepoliitika teeb kõik, et ebaseaduslik piiriületus viib lõpuks Euroopasse jäämiseni. Kui inimene teab, et pärast piiri ületamist ootavad teda aastatepikkused menetlused, sotsiaaltoetused ning võimalus liikuda edasi teistesse liikmesriikidesse, muutub ebaseaduslik ränne paljude jaoks ahvatlevaks.
Ka Reformierakonna juhtitav valitsus kehtestas sellel aastal rida seadusi, mis hõlbustavad kolmandatest riikidest tulijate Eestisse jäämist.
Sellel on aga hind, mida ei saa mõõta rahas. Kõige olulisem küsimus on inimeste turvatunne. Järjest rohkem naisi langeb seksuaalkuritegude, ahistamise või vägivalla ohvriks, mille toimepanijatest on olnud hiljuti saabunud sisserändajad.
Naistel peab olema võimalik liikuda õhtul tänaval, kasutada ühistransporti ja osaleda avalikus elus ilma hirmuta. Kui sisserändega kaasneb kasvõi mõnes piirkonnas kuritegevuse suurenemine või naiste vastu suunatud seksuaalse vägivalla sagenemine, tuleb sellele reageerida kiiresti ja otsustavalt. Riigi ülesanne ei ole selgitada, miks inimesed end ebaturvaliselt tunnevad, vaid tagada, et nad saaksid end turvaliselt tunda.
Rahvusriik ei tohi loobuda põhimõttest, et sisseränne peab olema kontrollitud. Õigus otsustada, kes riiki tuleb, peab jääma riigi kätte, mitte inimsmugeldajate või massilise ebaseadusliku piiriületuse diktaadi alla. Kui piiridest saab pelgalt joon kaardil, muutub ka riigi võime tagada turvalisus järjest nõrgemaks.
Euroopa Liidu avatud sisepiirid saavad toimida ainult siis, kui välispiir on tõhusalt kaitstud. Praegu see nii ei ole. Sissetungijad tuleb kiiresti tagasi saata ning inimsmugeldajate tegevus tuleb muuta võimalikult riskantseks ja kahjumlikuks.
Eesti peab sellest kriisist õppima. Me ei tohi loota, et geograafiline kaugus meid kaitseb. Euroopa rändepoliitika mõjutab lõpuks kõiki liikmesriike.
Tugev riik on see, kus inimesed usaldavad oma politseid, piirivalvet ja kohtusüsteemi ning kus lapsevanem ei pea kartma oma tütre pärast, kui ta õhtul koju kõnnib. Kodanike turvalisus ei ole üks poliitikavaldkond paljude seas – see on riigi olemasolu kõige olulisem põhjus. Viimane aeg on võtta kõik piiriületused kontrolli alla.
Evelin Poolamets,
EKRE Riigikogu saadik