05.06.2025
Evelin Poolamets räägib inimestele tõtt tuulikutest.
Kolmapäeval oli Riigikogu menetluses EKRE eelnõu tuuleparkide kohta, mida tutvustas saadik Evelin Poolamets.
Evelin Poolamets: “Tuulikute kõrgus ja võimsus on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, viies meid olukorda, kus senine õiguslik ja tehniline arusaam tuuleenergia mõjust on jäänud ajale lootusetult jalgu. Kui veel kümmekond aastat tagasi jäi tüüpilise maismaatuuliku kõrgus alla 150 meetri ning labade läbimõõt ei ületanud sadat meetrit, siis tänased arendused liiguvad hoopis teisel skaalal. Uutes planeeringutes, sealhulgas Sopi-Tootsi ja teistes kavandatavates parkides planeeritakse 250 kuni 300 meetri kõrguseid tuulikuid. See tähendab, et me ei räägi enam lihtsalt energiat tootvatest seadmetest, vaid sisuliselt mastaapsetest tööstusobjektidest, mille füüsiline ja psühholoogiline mõju ulatub kaugele üle nende vahetu asukoha.
Selliste tuulikute mõju on mitmetasandiline. Akustiline mõju, müratase, sealhulgas madalsageduslik müra ja infraheli on uute põlvkonna tuulikute puhul märkimisväärselt kõrgem. Kuigi inimese kuulmislävi algab 20 hertsist, on mitmed teadusuuringud näidanud, et infraheli alla 20 hertsi võib mõjutada närvisüsteemi, südame-veresoonkonda ja põhjustada teisi häireid, sealhulgas unehäireid, ärevust või üldist elukvaliteedi langust. Madalsageduslik heli ei kao seinte taha ega nõrgene sarnaselt kõrgsageduslikega helidega.
Lisaks on probleemiks varjutamine. Päikesepaistelisel ajal põhjustavad pöörlevad labad vilkuvaid varje, mida kogetakse tuulepargi läheduses asuvates majades. Inimesed kirjeldavad seda kui vilkuvat valgusmüra, mis on häiriv nii inimestele kui ka loomadele. Ka visuaalne mõju on väga suur häiring. Kõrguse tõttu on tuulikud nähtavad kümnete kilomeetrite kaugusele, rikkudes maastikuvaadet ja ka piirkonna visuaalset identiteeti.
Suur tuulik tähendab alati domineerivat visuaalset elementi, mida ei ole võimalik varjata ei metsa ega maastiku reljeefi taha. See muudab ümbruskonna taju, kodutunne asendub tööstusmaastikuga. Samuti on suur mõju ka kinnisvarale. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas Saksamaal, Hollandis ja Ameerika Ühendriikides, näitavad selgelt, et mida lähemal tuulikule kinnisvara asub, seda suurem on selle väärtuse langus. Eestis ei ole vastavaid uuringuid tehtud ja see on probleem. Kuid praktikas näeme juba täna, et inimesed ei ole valmis ostma kinnistuid tuulepargi lähistele ja vastupidi, kipuvad sealt hoopis ära kolima.
Samuti puuduvad Eestis tervisemõju-uuringud. Eesti riik toetub oma seisukohtades välisuuringutele eelkõige Taani, Hollandi, Saksamaa ja Suurbritannia uuringutele. Eestis endas ei ole seni tehtud sõltumatuid tervisemõju-uuringuid uue põlvkonna tuulegeneraatorite kohta.
Praegu seaduslik tuulepargi mõjuala ulatus on Eestis seaduses määratud kahele kuni kolmele kilomeetrile. Sellest kaugemal elavad inimesed pole seaduse silmis justkui mõjutatud, kuigi nad tegelikult on. See kunstlikult piiratud mõjuala välistab suure osa inimesi nii keskkonnatasude saajate hulgast kui ka planeeringutes osalemise võimalusest.
Kui me vaatame, mis toimub Soomes, siis Soomes tegi 2024. aastal keskkonnaministeerium ettepaneku, et tuulikud asuksid hoonetest kaheksa korda kaugemal, kui on tuuliku kogukõrgus. Peaaegu samasugune reegel on Saksamaal. Seal kehtib kümne kõrguse reegel ja Lätis jõudis ka parlamenti eelnõu, millega soovitakse peatada uute tuuleparkide rajamine.
Meretuuleparkide puhul arvestatakse Eestis 20-kilomeetrise mõjuraadiusega. Kas pole loogiline, et sama mõõdupuu peaks kehtima ka maismaal, kus inimesed elavad vahetus läheduses ning kogevad müra, vibratsiooni ja visuaalset survet märksa enam? Meie praegune seadus seab maismaa tuulepargi mõjualaks, kui ta on kõrgem kui 250 meetrit, kaks kuni kolm kilomeetrit. See eelnõu parandab selle vastuolu.
Me teeme ettepaneku määratleda 250 meetri või kõrgemate tuulegeneraatorite mõjuulatuse 20 kilomeetrile, samamoodi nagu see on määratletud meretuuleparkide planeeringutes. Kui tuulik on sama kõrge, sama võimas, olgu ta siis paigutatud kas merele või metsa vahele, siis me peaksime neid mõjusid kohtlema sarnaselt, mitte erinevalt. Selline õiguslik asümmeetria ei ole mitte ainult ebaloogiline, vaid on ka põhimõtteliselt ebaõiglane.
Õiglus algab võrdsest kohtlemisest nii elanikule kui ka maaomanikule. Inimene, kes elab 15 kilomeetri kaugusel tuulikust, aga kelle uni, kinnisvara hind ja kelle elukeskkond on mõjutatud, ei saa enam kuulda õiguskantsleri või ametnike suust, et teda see mõju ei puuduta. Ja seetõttu ei saa tänast õiguslikku korda pidada õiguspäraseks ega teaduspõhiseks. Kui riik soovib olla aus ja tasakaalukas, rohepöörde läbi viia, siis tuleb mõjuala määratlus viia vastavusse tegelikkusega. Meie eelnõu teebki selle ära, sätestades, et 250 meetri või kõrgema tuulegeneraatori mõjuala peab ulatuma oma 20 kilomeetrini.
Kui riik tahab rohepööret, siis peab see toimuma koostöös inimestega, mitte nende arvelt. Planeerimissüsteem peab lähtuma mitte ainult majandushuvidest, vaid ka põhiseaduslikest õigustest, milleks on elada rahus, väärikas elukeskkonnas ja olla kaasatud.”