Kolmapäevasel riigieelarve arutelul ütles EKRE saadik Evelin Poolamets, et selle eelnõu seos reaalsusega on kadunud.
Evelin Poolamets: “Olgem ausad, Eesti riigi eelarve on muutunud abstraktseks dokumendiks. See ei kajasta enam inimeste tegelikke vajadusi ega ühiskonna tegelikku olukorda.
Strateegiad ja eesmärgid on ilusad paberil, aga nende seos reaalsusega on kadunud. Ka riigikontrolör Janar Holm on kritiseerinud, et eesmärkide ja ressursside vahel puudub seos. Me seame sihte, mille saavutamiseks ei ole vahendeid, ja samal ajal rahastame valdkondi, mille mõju on sisuliselt mõõdetamatu.
Meie lugupeetud kolleeg Aivar Sõerd tõi selle absurdi väga hästi välja, kui tegi irooniaga ettepaneku suurendada õigusriigi programmi eelarvet 5 miljoni euro võrra, et vältida langust innovatsiooniindeksis. See ongi meie eelarve probleem, et eesmärgid on määratlemata, mõõdikud formaalsed ja otsused sageli lihtsalt sümboolsed.
Sama probleem ilmneb ka valitsuse rohepoliitikas ja taastuvenergiatoetustes. Järgmise aasta riigieelarves on 44,5 miljonit kavandatud taastuvenergia osakaalu suurendamiseks, kuid keegi ei küsi enam, kas see on mõistlik, kas see on kooskõlas meie tegelike võimalustega või kas see toob ühiskonnale reaalset kasu. Meil on lihtsalt eesmärk suurendada taastuvenergia osakaalu ja selle nimel kulutame kümneid miljoneid eurosid, isegi kui tulemuseks on kallim elekter, kõrgemad maksud ja vähenenud konkurentsivõime.
Meil on riigieelarve, mis peaks olema Riigikogu otsustusõiguse keskne tööriist, kuid sellest on saanud pigem täitevvõimu kontrolli all olev formaalsus. Minister võib eelarves määratud kulurida vabalt muuta isegi Riigikogu otsuste kiuste. See tähendab, et Riigikogu heakskiit eelarvele on üha enam deklaratiivne, mitte sisuline. Nii kaob parlamendil tegelik roll rahanduspoliitika kujundamisel.
Siin saalis oleme pidevalt rääkinud, et riigieelarve peab olema arusaadav ja läbipaistev. Vähemalt selline, mida suudaks ka rahandusminister Jürgen Ligi lugeda. Paraku liigume vastupidises suunas. Riigieelarve lisa küll kaotatakse, ent samas tuuakse informatsioon lihtsalt teise vormi, mida saab nimetada küll reformiks, kuid sisu jääb samaks. Muudatus on, aga muutust ei ole.
Selle kõige taustal tekib küsimus, kellele me neid strateegiaid kirjutame. Kas me kavandame eelarvet inimestele või Exceli tabelitele? Kas riigieelarve peegeldab ka tegelikke prioriteete, näiteks haridust, rahvastikuprobleeme, sotsiaalset turvalisust ja energiakindlust? Kui seda ei toimu, ei ole tegemist riikliku arenguplaaniga.
Võtke kas või taastuvenergia näide. Me räägime rohepöördest, aga samal ajal tõusevad elektri hinnad, lisanduvad uued maksud ja kasvavad võrguinvesteeringute kulud, mida kõike peab kinni maksma tarbija. Miks ei võiks selle 44,5 miljoni euro eest hoopis tõsta õpetajate palku, päästjate palku või toetada peresid? Aga me kulutame selle raha taastuvenergiale, mis ilma toetuseta ei toimi. See ei ole strateegiline investeering, vaid pigem krooniline sõltuvus.
Selline eelarvepoliitika ei ole mitte vastutustundetu, vaid ka ohtlik. Oleme jõudnud sinnani, kus meie eesmärke ei ole võimalik eelarvesse ära mahutada. Me teeme seda ainult võla- ja maksukoormuse arvel. Kuigi puudujääk eelarves on saavutanud oma rekordtaseme, ei leidnud juhtivkomisjon, et EKRE tehtud ettepanekud kokkuhoiuks oleks leidnud toetust.
Austatud kolleegid! Sellest riigieelarvest vaatab vastu riik, kes elab üle oma võimete ja unistab rohkem, kui suudab ellu viia. Aga meil on aeg reaalsusele otsa vaadata ja tulla tagasi maa peale. Ma teen ettepaneku teine lugemine katkestada.”