Riigikogu liige, EKRE volikogu esimees Evelin Poolamets pidas kõne Tartu rahulepingu sõlmimise 106. aastapäevale pühendatud tõrvikurongkäigule järgnenud kõnekoosolekul.
“Head Eesti inimesed
Me oleme harjunud ütlema, et vigadest ja kaotustest õpitakse. See on tõsi. Aga samamoodi saab õppida ka võitudest. Tartu rahu oli võit.
Kui vaadata ajas tagasi, siis mida see võit meile õpetab? Esiteks üht väga kainestavat tõdemust: väikeriigil ei ole kunagi häid ja väga häid valikuid. Väikeriigi valikud on enamasti halvad või veel halvemad.
Seda mõistis väga hästi ka Eesti rahudelegatsiooni juht ja meie esimene välisminister Jaan Poska. Tema mõtteid on talletanud tema tütar Veera Poska, kes oli üks Eesti naisliikumise juhtfiguure ning kes toetas organisatsioone, mis tegelesid emade ja laste õigustega. Oma mälestusteraamatus. kirjeldab ta dilemmat, mille ees noor Eesti riik aastatel 1919–1920 seisis.
Oli tõsine oht, et rahu sõlmimine Venemaaga toob kaasa liitlaste pahameele, isegi blokaadi. Oli karta, et Suurbritannia lõpetab relvade ja moonaga toetamise. Aga alternatiiv oli veelgi ohtlikum: lasta end suurriikidel kasutada mängukannina ja kaubelda Eesti tulevikuga ilma Eesti enda otsuseta.
Jaan Poska sõnad: „ Kui oli suurriikide hulgas neid, kes soovisid meid kui mänguriistu tarvitada, siis leidis Vabariigi valitsus et meie ei tohi mitte kahtleval seisukohal asuda ja et meie peame ütlema, et kui meil valida tuleb iseseisvuse eest võitlemise ja blokaadi vahel, siis meie parem seda võitlust edasi peame ilma liitlaste abita, oma iseseisvust aga mitte vabatahtlikult käest ei anna.“
Sama põhimõttekindlad peame me olema ka täna, et mitte olla mängukann suurriikide käes ning olla targad. Tarkus tähendab ka seda, et Eesti poliitikud ei peaks põhjuseta materdama oma kõige mõjukamat liitlast, lihtsalt pimedast vihast Donald Trumpi suhtes. Vastupidi, peame tegema kõik, et USA toetust Eestile ülal hoida.
Tartu rahu õpetab meile ka teist, karmi, kuid vältimatut tõde: ükski Venemaaga sõlmitud rahuleping ei ole püsiv, kui selle taga ei seisa jõud. Ka meie riigi rajajad teadsid seda, et niipea kui Venemaal taastab end, ei loe ükski kokkulepe.
Rahu säilitamiseks tuleb hoida ja kasvatada oma sõjalist võimekust. Seepärast võiksime ka täna, 106 aastat hiljem, korrata Jaan Poska sõnu:„Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.”
Seda õpetust ei tohiks me unustada ka täna.
Head kaasmaalased, riik, mis mäletab oma võite, mõistab ka nende hinda! Tartu rahu on õppetund julgusest otsustada ise, isegi siis, kui hind on kõrge. See on meeldetuletus, et olulistel hetkedel saame loota vaid iseenda tarkusele.
Elagu Eesti! Elagu Tartu rahu!”