Evelin Poolamets: “Selline poliitika ei ole mitte roheline, vaid punane, miinuses majanduse ja miinuses loogika mõttes”

Meie senine rohepöörde kurss on rajatud lootusele, mitte teadmistele. Tänaseks on selge, et tuul ja päike, mida armastatakse nimetada taastuvaks ja puhtaks, ei ole majanduslikult jätkusuutlikud ilma massiivsete toetuste ja tasude süsteemideta, tuule‑ ja päikesepargid ei suuda ise oma ebastabiilsust katta, tuleb nende tasakaalustamiseks teha lisakulutusi kuni 200 miljonit eurot aastas ja see jagatakse nii tarbijate kui ka tootjate vahel.

Kui üks tootmisviis ei suuda ilma peidetud toetusteta turul püsida, tuleb ausalt öelda, et see ei tööta. Ei saa olla, et elektri hinna tõusu maksavad lõpuks kinni kõik Eesti inimesed ja ettevõtted ainult selleks, et poliitikud saaksid rääkida rohelisest energiast. Selline poliitika ei ole mitte roheline, vaid punane, miinuses majanduse ja miinuses loogika mõttes.

Selle asemel et lasta juhuelektril Eesti elektrisüsteemi lõhkuda, peaksime küsima, mis on meie huvid, mis on meie kohustused rahva ees. Vastus on lihtne. Energiajulgeolek, oma tootmine ja aus majanduskonkurents. Meil on olemas ressurss, see on põlevkivi. Enne kui keegi jõuab öelda, et see on must ja saastav, saan vastata, et on olemas tehnoloogiad, mis võimaldavad selle saastuse ära hoida. Professor Alar Konist Tallinna Tehnikaülikoolist kinnitab: kui kasutada nüüdisaegseid tehnoloogiaid, saame CO2 heitmeid oluliselt vähendada, isegi nulli või miinusmärki viia, kui kombineerida biomassi ja keevkihttehnoloogiat. Lisaks sellele sünnib põlevkivist energiat tootes ka väärtuslik kõrvalprodukt tuhk, mis ei ole jääde, vaid tooraine. Põlevkivituhka saab kasutada tsemenditootmises, ehituses, mulla parandamises ja isegi plastide täiteainena. See on ringmajanduse tegelik sisu. Üks ressurss, mitu väljendit.

Lisaks põlevkivienergeetika on oluline seetõttu, et see tagab meile energiajulgeoleku. Euroopa Liit ise impordib üle poole oma energiast kolmandatest riikidest. Ja meil on olemas kodumaine ressurss, mida saab hinnata oma kulu põhiselt, sõltumata maailmaturuhindadest, maailmaturuhindade kõikumisest. See on tõeline strateegiline ressurss.

Meil on võimalus ehitada uus keskkonnasõbralikum, keevkihttehnoloogial põhinev elektrijaam Narva. See looks töökohti, tugevdaks julgeolekut ja annaks meile uuesti kontrolli oma energiasüsteemi üle. Selline investeering on küll kulukas, aga veel kallim on olla energeetiliselt sõltuv. Palju kallim on toetada süsteemi, mis laguneb pilvise ilma või tuulevaikse päeva peale. Põlevkivi on meie oma, see ei sõltu ilmast ega importijast. See võimaldab toota elektrit ja annab võimaluse rakendada Eesti insenerivõimekusi ja ‑teadmisi, mitte importima Hiina päikesepaneele või Saksa akupankasid.

Aeg on tuulepropagandale öelda ei, aeg on minna tagasi tõe ja teadmiste juurde. Aeg on küsida, kas meil on julgust kasutada seda, mis meil on juba olemas. Ja lõpetades Andrei Durejko sõnadega: põlevkivijaamade pideva töös hoidmisega on võimalik Balti regioonis saavutada Soomega sarnane elektri hind ja see annaks meie majandusele täiskäigu.

Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)