Ööl vastu teisipäeva said inimesed üle Eesti ohuteavituse õhuohu kohta: drooni nähes tuleb varjuda ja olla ettevaatlik. Aga kuidas seda päriselt teha? Kuhu varjuda siis, kui oled autoga keset Tallinn–Narva maanteed ja samal ajal soovitatakse liikuda nelja seinaga hoonesse, eelistatult alumisele korrusele? Kas vajutad lihtsalt gaasi ja loodad, et pääsed?
Hetk enne seda, kui pidin lapsed kooli saatma, saabus teade, et oht on möödas. Inimestel soovitati jätkata tavapärast elu.
Iga riigi suveräänsuse üks aluseid on kontroll oma territooriumi üle. Kui võõra riigi sõjalised vahendid sisenevad meie õhuruumi, on see suveräänsuse rikkumine – sõltumata sellest, kas tegemist on sihitud tegevuse või kõrvalmõjuga. Kui sellised juhtumid muutuvad korduvaks, tekib paratamatult küsimus: kas Eesti suudab oma territooriumi kaitsta või on see muutumas konfliktiosapoolte jaoks lihtsalt „läbikäigukoridoriks“?
Täna räägitakse „eksitatud droonidest“. Homme võib juhtuda, et mõni neist kukub asulasse. Ülehomme võib Venemaa väita, et Eesti ei suuda või ei taha oma õhuruumi kontrollida ning seetõttu on see osa laiemast konfliktist.
Valitsus ei taha vastata kõige olulisemale küsimusele: kas Eesti õhuruum on juba reaalselt sattunud sõjategevuse mõjualasse? Tegelikult oleme ju olukorras, kus sõjatehnika liigub meie õhuruumis – olgu see siis tahtlikult või „eksituse“ tulemusel.
Valitsuse selgitus, et „Ukraina ründab Venemaa sõjalist taristut ja Venemaa püüab neid rünnakuid tõrjuda, muu hulgas droone eksitades“, ei vasta aga kõige olulisemale küsimusele: kas Eesti territooriumi kasutamine selliste tegevuste kõrvalmõjuna on vastuvõetav? Soome puhul on sarnaste juhtumite järel vähemalt vabandatud.
Kas Eesti on Ukraina jaoks lihtsalt territoorium, mida saab geopoliitilises vastasseisus ära kasutada? Suurriikide jaoks võime näida mõttetu väikeriigina, mille kaitseminister Hanno Pevkur sõidab puhkusele piirkonda, kus järgmisel päeval algab sõda. Riik, mille elanike ohutus on sama teisejärguline kui selle riigi kaitseministri oma?
Murettekitav on ka see, kuidas toimunut kommunikeeritakse. Kui hävitajate mürinat kirjeldatakse kui „vabaduse sosinat“, võib see kõlada lohutavalt, kuid ei muuda tegelikkust. Tegelikkus on see, et meie kohal toimub sõjaline tegevus, mille üle meil puudub täielik kontroll. Sellist olukorda ei saa romantiseerida!
Riigi ülesanne on riigi kaitsmine. Selleks kogutakse makse. Kaitsmine algab sellest, et oma territooriumi ei lasta kasutada – ei tahtlikult ega „kogemata“.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)