10.01.2025
Evelin Poolamets
Uus aasta algab küll maksutõusude ja uute maksudega, kuid tõenäoliselt toimub aasta esimene suurem rahvakogunemine hoopis tuuleparkide vastase meeleavalduse eesmärgil. Paljudes Eesti omavalitsustes on kogukonnad alustanud aktiivselt tuuleparkide vastaseid kampaaniaid ja allkirjade kogumist.
Kogukondade aktiivsust nähes ja arvestades, et volikogude pädevuses on tuuleparkide planeeringute kehtestamine, pole välistatud, et kohalikel valimistel kerkivad esile uued poliitilised jõud ja valimisliidud.
Konflikti omavalitsuse ja kogukonna vahel õhutab nii riigi kui ka tuuleparkide arendajate tegevus, kes kasutavad üsna agressiivset mõjutustegevust. Näiteks Vinni vallavolikogu otsuse mitte algatada tuuleala detailplaneeringut kaebasid tuulepargi arendajad kohtusse. Arendaja märgib, et on valmis menetlusökonoomia huvides lahendama asja kompromissiga tingimusel, et Vinni vald annab alla ja tunnistab tuulikuettevõtete poolt vaidlustatud otsused kehtetuks. Vald peaks nende nõudel tegema uued otsused, millega kaebaja taotletud planeeringud algatatakse. Volikogu survestatakse kohtu abil tantsima arendaja pilli järgi. Volikogu liige on samas valitud esindama vallarahva huvisid, mitte teenindama välismaiste ettevõtjate ärihuve.
Riik omalt poolt survestab omavalitsusi meetmega, mille järgi makstakse 50 000 eurot preemiat, kui planeeringud jõuavad 2026. aasta märtsi lõpuks kehtestamiseni. Selle meetme juurde käib ka 200 000-eurone toetus, mida omavalitsused saavad küsida planeeringutega seotud tegevusteks. Kõik see omakorda painutab omavalitsusi töötama tuulikuarendajate soovide järgi, jättes tagaplaanile oma elanike vajadused.
Valitsus on veeretanud omavalitsuste õlgadele järjest suuremat koormat, kuid samas ei võta vastutust, kuidas omavalitsused peaksid kõige sellega toime tulema.
Lisaks maksutõusudele seisavad kohalikud omavalitsused silmitsi kallite kohtuvaidlustega välismaiste ettevõtetega, kellest osa saab kohalikest ülesõitmiseks miljoneid eurosid taastuvenergia toetusi meie maksumaksjatelt.
Eestis on praegu tuuleenergia tootmise koguvõimsus Eleringi andmetel 447 MW. Lähiajal peaks valmima Sopi-Tootsi tuulepark, mis lisab võrku veel 255 MW. Antud võimsused oleksid täiesti piisavad, arvestades riigi keskmist elektritarbimist, kuid arendajate poolt on esitatud arendusi mahus, mille koguvõimsus küündib 6300 MWni. Selline maht ületab vähemalt viis korda Eesti riigi energiatarbimise vajadusi ja tähendaks vähemalt 1000 uut tuulikut, millest igaüks on kuni 300 meetri kõrgune.
Riik on pannud tuuleenergia arenduseks enampakkumisele ligikaudu 85 km2 riigimaad, millest enamik on metsamaa. Tuuleparkide rajamine metsamaale tähendab ulatuslikke lageraieid ning taristu rajamist, sealhulgas juurdepääsuteid, kõrgepingeliine ja alajaamu. Eesti muudetakse suureks tuulepargiks, mille tulemuseks on maastik, kus tuulikud koos kõrgepingeliinidega on pidevalt silmapiiril.
Ent küsimus ei seisne ainult maastikupildi muutumises, vaid selles, kellele on selline võimsuse kasv tegelikult vajalik? Kui suur osa toodetavast energiast läheb ekspordiks, kas poleks siis mõistlikum suunata energiaarendused kohalikke vajadusi arvestavasse tasakaalu? Eksperdid on tunnistanud, et salvestusvõimsuste loomisega ei ole samal ajal arvestatud.
Müüt, et taastuvenergia toob odava elektrihinna, on ammu ümber lükatud. Kui tuult ei ole, siis tuulikud ei tooda. Miinuskraadidega vajavad tuulikud süsteemide kaitseks elektrisoojendust, muutes nad ise elektritarbijateks ja süvendades kriitilistel hetkedel energiadefitsiiti veelgi.
Lõppenud aasta detsembris tõusid elektrihinnad Saksamaal ja kogu Euroopas energiakriisi taseme rekorditeni 900 eurot/MWh, ilma et piirkonda oleks jõudnud suurt külmalainet. Praeguste poliitikate jätkudes on Euroopa silmitsi uute energiakriisidega. Energiat eksportivad riigid on juba vihjanud, et võivad vajadusel «kraanid kinni keerata» – sarnast käitumist nägime koroonaajal. Seega tuleb valmis olla hinnašokkideks ka alanud talvel, ning ainus lootus jääb soojemale kliimale.
Eestisse planeeritavate, kuni 300 meetri kõrguste hiigeltuulikute keskkonnamõjudest on seni vähe teada, kuna nii kõrged tuulikud on suhteliselt uus nähtus. Mürataseme ulatust hinnatakse teoreetiliste mudelite põhjal, kuid praktikas võivad mõjud ulatuda kaugemale. Inimesed, kes elavad tuuleparkide lähedal, on kurtnud, et isegi 8 km kaugusel lähimast tuulikust on koduhoovis allatuult pidev müra, mis meenutab madalalt lendava lennuki summutatud heli.
Samuti peaks tuulikute rajamisel kohustusliku hindamise osa olema infraheli mõõtmine. Infraheli on madalsageduslik müra, mida pole võimalik kuulda, kuid mis võib põhjustada väsimust, unetust, ärevust, peavalu, keskendumisraskusi ja isegi infarktiriski. Nendest sümptomitest on rääkinud ka Saarde valla elanikud pärast seda, kui vallas hakati tootma tuuleenergiat.
Kahjulike mõjude hindamine enne tuulikute püstitamist on väga oluline, sest Norra kogemusele toetudes võib väita, et isegi negatiivse mõju avaldumisel on võimatu kord püsti pandud tuulikut eemaldada. Norra ülemkohus otsustas juba 2021. aastal, et tuulikud rikuvad saamide õigusi ja kahjustavad põhjapõtrade karjatamisalasid, kuid sellest hoolimata töötavad turbiinid seal tänaseni.
Soome loodusressursside uurimiskeskus (LUKE) avaldas hiljuti põhjaliku analüüsi 84 uuringu põhjal 22 riigist, mille järelduseks oli, et loomad ja linnud liiguvad tuulikute lähedusest kaugemale. Uuritud juhtudel liikus tuulegeneraatorite piirkonnast eemale 63 protsenti lindudest, 72 protsenti nahkhiirtest ja 67 protsenti imetajatest.
Eestis on tuulikupargid paigutatud tihti just looduskaitsealade lähedale. Näiteks Lääne-Virumaal on tuulikutööstus paigutatud Lahemaa ja Tudusoo looduskaitseala vahetusse lähedusse. Sellega muutub nii pärandmaastik kui ka vähenevad loomapopulatsioonid, mis mõjutavad eriti haruldasi ja ohustatud liike.
Tuuleparkide rajamise küsimus pole üksnes energiapoliitiline, vaid kujutab endast otsustavat teetähist: millist Eestit me tahame? Kas sellist, kus energiaarendused ja kogukondade huvid tasakaalustatakse, või sellist, kus tuuleenergia nimel eiratakse kohalike elanike vajadusi ja õigusi? Paljud inimesed on aetud meeleheitele – käiakse talust tallu protestiallkirju kogumas, sotsiaalmeedia on täis tuulikuid vastustavaid gruppe, kus jagatakse kogemusi ja infot. Rahvakohtumised muutuvad sageli emotsionaalseks. Inimesed on tihti üllatunud, kui kuulevad kodukülla planeeritavast hiiglaslikust tuulepargist, kuna paljude planeeringute avalikud väljapanekud olid halvasti korraldatud või langesid koroonaajale, kus kokkusaamised ja liikumised olid üldse piiratud.
Kohalike omavalitsuste valimised pole mägede taga ja vastuolud tuuleenergia arenduste ning kogukondade vahel mõjutavad kindlasti ka valimistulemusi, kujundades tulevasi otsuseid ja poliitilisi suundi.
Evelin Poolamets, EKRE aseesimees, Vinni vallavolikogu esimees