Selle asemel, et keskenduda küsimusele, kas tuuleparkide mõju tervisele, loodusele ja kohalikele kogukondadele on piisavalt uuritud, keskendub Äripäeva artikkel sellele, milliste teadlaste uuringuid kriitikud kasutavad ning milliste poliitiliste tegelastega need teadlased on kunagi kokku puutunud, kirjutab EKRE poliitik Evelin Poolamets vastukajas Äripäevale.
Selline lähenemine on ebaaus ja lugejatega manipuleeriv. Uuringu usaldusväärsust ei määra see, kes teadlase konverentsile kutsus või milliste inimestega ta on kohtunud, vaid see, kas tema väited peavad vastu teaduslikule kontrollile.
Päris inimeste mure
Veelgi olulisem on asjaolu, et artiklis püütakse jätta muljet, nagu oleks tuuleparkide vastuseis Eestis sündinud välismaiste mõjutustegevuste tulemusena. Tegelikkus on vastupidine. Vastuseis tekkis siis, kui inimesed said teada, et nende kodude lähedale kavandatakse kuni 300 meetri kõrguseid tööstusrajatisi. Vastuseis süvenes siis, kui selgus, et Eestis puuduvad infraheli piirnormid, puudub pikaajaline tervisemõjude seire ning puudub kindlus selle kohta, kuidas mõjutavad hiigeltuulikud inimeste elukeskkonda järgmise 20–30 aasta jooksul.
See, et inimesed otsivad alternatiivseid uuringuid ja eksperthinnanguid, ei ole juhuslik. Selle üheks põhjuseks on usalduse puudumine ametkondade vastu. Keskkonnaameti kõrged ametnikud on avalikult rääkinud vajadusest kogukondade vastupanu “murda“ ning kirjeldanud oma rolli arenduste läbiviimisel viisil, mis on jätnud paljudele inimestele mulje, et ametkond ei tegutse enam erapooletu hindajana, vaid arenduste eestkõnelejana. Kui usaldus kaob, hakkavad inimesed loomulikult otsima teavet ka mujalt.
Artiklis esineb ka märkimisväärne vastuolu.
Ühelt poolt väidetakse, et tuulikute tervisemõjude kohta puuduvad veenvad tõendid. Teisalt tunnistatakse, et teema tekitab ühiskonnas ulatuslikku vastuseisu. Kui mõju on tõepoolest olematu ja kõik küsimused on ammendavalt lahendatud, siis miks seisavad tuuleparkide vastu tuhanded inimesed üle Eesti? Kas tõesti usutakse, et kümned kogukonnad, sajad allkirjakampaaniad ja aastatepikkused vaidlused on tekkinud üksnes hirmujuttude tõttu?
Ideoloogiline küsimus
Tegelik probleem seisneb selles, et tuuleenergia arendamine on Eestis muutunud ideoloogiliseks projektiks. Rohepöörde nimel eeldatakse, et inimesed peavad hiiglaslikud tööstuspargid oma kodu lähedale vaikimisi omaks võtma. Kes julgeb küsida küsimusi müra, infraheli, varjutuse, looduskaitse, kinnisvara väärtuse või elukvaliteedi kohta, sellele kleebitakse külge mõni silt. Kui varem piisas kliimaeitaja või arengupiduri tembeldamisest, siis nüüd otsitakse juba seoseid Kremliga.
Paraku ei muuda ükski sildistamine olematuks tõsiasja, et Eestis puuduvad endiselt usaldusväärsed pikaajalised uuringud kuni 300 meetri kõrguste tuulikute mõjust inimestele. Samuti ei muuda see olematuks küsimusi kinnisvara väärtuse languse, looduskeskkonna kahjustamise ega kohalike kogukondade elukvaliteedi kohta.
Mida rohkem kasutatakse tuulikukriitikute suhtes sildistamist, seda rohkem kinnistub arusaam, et tuuleenergia arendajatel ja nende toetajatel ei ole kõigile küsimustele veenvaid vastuseid.
Tuuleparkide vastased ei ole Venemaa agendid, valeinfo levitajad ega progressi vaenlased. Enamasti on need inimesed, kes kaitsevad oma kodu, oma kogukonda ja oma elukeskkonda. Ning neil on selleks täielik õigus. Eestis ei tohiks kujuneda olukorda, kus oma kodu ja elukeskkonna kaitsmine muutub poliitiliselt kahtlaseks tegevuseks ja Vene-meelsuseks.”