Esmaspäeval menetleti Riigikogus arupärimist naiste tugikeskuse rahastamise kohta ja EKRE poolt sõna võtnud Evelin Poolamets tõi oma kõnes välja rahvuskonservatiivide nägemuse sellest, mis valesti on.
Evelin Poolamets: “Naistevastane ja perevägivald on Eestis jätkuvalt väga tõsine probleem. 2025. aastal registreeriti Eestis 3375 perevägivallakuritegu, mida oli 5% rohkem kui aasta varem. Need moodustasid ligi poole kõigist vägivallakuritegudest ning 78% ohvritest olid naised ja tüdrukud. Need arvud näitavad probleemi tegelikku ja valusat ulatust.
Valitsus räägib palju sellest, kui oluline on ohvrit märgata, julgustada teda abi otsima ja tagada talle turvaline väljapääs vägivallast. Need on õiged sõnad, aga sõnadest üksi ei piisa. Kui naine leiab lõpuks julguse vägivaldsest suhtest lahkuda, võib ta vajada korraga turvalist elukohta, psühholoogilist abi, juriidilist nõustamist ja tuge ametiasutustega suhtlemisel. Sageli on mängus ka lapsed. Just selle abikäe pakkumiseks ongi meil naiste tugikeskused.
Kuid kui vaatame nende keskuste rahastamist, tekib küsimus, kas valitsuse sõnad ja teod käivad ikka käsikäes. Alates 2023. aastast on naiste tugikeskuste teenuse põhirahastus püsinud suurusjärgus 1,07 miljonit eurot aastas. See on summa kogu Eesti naiste tugikeskuste võrgustikule. Samal ajal on kasvanud palgad, üürid, kommunaalkulud, praktiliselt kõik muud teenuse osutamisega seotud kulud. Kulud kasvavad, kuid põhirahastus seisab paigal.
Tagajärgedest on tugikeskused ise avalikult rääkinud. Juriidilise abi võimalused on vähenenud. Kui varem võis jurist aidata naist ka kohtumenetluses, siis praegu piirdub abi vaid mõnetunnise nõustamisega. Samuti on muutunud üha raskemaks hoida tööl psühholooge ja psühhoterapeute. Teisisõnu, alarahastamine ei ole enam lihtsalt selline abstraktne probleem, vaid see piirab otseselt seda abi, mida vägivalla ohver tegelikult vajab.
Eriti kõnekas on aga see, et probleemi olemasolu tunnistab nüüd sisuliselt valitsus ka ise. Sotsiaalkindlustusamet tellis 2026. aastal naiste tugikeskuse teenuse uue kulumudeli. Selle lähteülesandes mööndakse, et senine rahastusmudel ei pruugi kajastada teenuseosutajate tegelikku ressursivajadust ega majutuse, psühholoogilise abi, juriidilise nõustamise ja juhtumikorralduse tegelikku omahinda.
See tekitab uue küsimuse, et mille alusel on riik üldse kõik need aastad otsustanud, kui palju naiste tugiteenus maksma peaks. Kui tegelikku omahinda hakatakse alles 2026. aastal välja arvutama, siis mille põhjal saab väita, et varasem rahastus oli piisav? Riik on pannud teenuse osutajatele kohustused, kirjutanud ette nõuded ja oodanud ka professionaalset abi, kuid pole nähtavasti ise teadnudki, kui palju nende nõuete täitmine tegelikult maksab.
Nii me jõuamegi kõige tõsisema probleemini. Kuna riigi eraldatud rahast ei piisa, on tulnud puudujääk katta kas projektirahaga või annetustega ja oleme jõudnud sellesse olukorda, kus naiste tugikeskused on justkui heategevusprojektid.
See aga peaks olema riigi korraldatav ja tagatav ohvriabiteenus. Kui riik leiab, et vägivalda kogenud naisele tuleb tagada turvaline majutus, professionaalne nõustamine, psühholoogiline ja juriidiline abi, peab riik tagama ka raha selle teenuse tegelikuks osutamiseks. See pole normaalne süsteem, kus riik tellib teenuse ja kehtestab nõuded, kuid teenuse osutaja peab minema annetusi otsima, et riigi lubatud abi vajalikul tasemel üldse pakkuda. Sisuliselt lükatakse osa riigi endi kohustustest kodanikuühiskonna ja annetajate õlgadele.
Samal ajal kuuleme Sotsiaalkindlustusametilt etteheiteid teenuse kvaliteedi kohta. Aga siin peab riik vastama teisele küsimusele: kas tema eraldatud raha üldse võimaldab neid nõudeid täita? Ei saa ühe käega kirjutada järjest kõrgemaid nõudeid, teise käega aga hoida rahakotti kinni ja imestada, miks probleemid tekivad.
Süsteemi puuduse tõttu ei kannata lõpuks ei minister ega meie ametkonnad. Kannatab naine, kes võib olla aastaid vägivalda talunud ja lõpuks leidnud julguse abi otsimiseks, kuid talle öeldakse, et jurist saab aidata teda ainult paar tundi, sest rohkemaks raha ei ole. Siis on sellel ka väga konkreetsed tagajärjed tema elule, lastele ja turvalisusele.
Ja lühidalt kokku võttes, et naiste õiguse kaitsmine ei tähenda ainult sellest rääkimist, vaid see peab tähendama ka päriselt naiste kaitsmist ning selleks tuleks leida naiste tugikeskustele piisavat ja väärikat rahastamist.”
Küsimustes minister Jollerile tõi Evelin Poolamets välja teisigi kitsaskohti: “Te tõite oma vastustes välja, et väga paljud Euroopa riigid ei toeta naiste tugikeskusi nagu Eesti. Samas tuletan meelde Istanbuli konventsiooni artikkel 8, mis sätestab, et osalisriigid peavad eraldama asjakohased rahalised vahendid ja inimressursi naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks vajalike poliitikate, meetmete ja programmide piisavaks rakendamiseks. Väga paljud Euroopa riigid on selle konventsiooniga ühinenud. Aga siit tekibki kriitika, et me oleme liitunud konventsiooniga, aga me ju ei täida seda, kui me ei eralda piisavaid meetmeid ja ressursse. Kas teile ka tundub, et see Istanbuli konventsioon oli silmakirjalik: me oleme liitunud, aga samas ei täida seda?”