Hiljuti kinnitas valitsus LGBTIQ-seksuaalide edendamise tegevuskava aastateks 2025–2030. Tegemist on tegevuskavaga, mis seab hulga kohustusi ka kohalikele omavalitsustele. Kuna kohalikud omavalitsused kuuluvad regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase haldusalasse, küsisin temalt täpsemalt, millised kohustused LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava elluviimisega KOV-idele kaasnevad.
Minister tunnistas ise, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei ole selle kavaga sisuliselt tegelenud. Puuduvad juhised kohalikele omavalitsustele, puudub algtaseme kaardistus ning puuduvad ühtsed mõõdikud. See tähendab, et valitsus on võtnud vastu tegevuskava ilma, et kõik asjaomased ministeeriumid oleksid reaalselt aru saanud, mida see neilt nõuab või millist vastutust see endaga kaasa toob.
Kohalikud omavalitsused on aga need, kes peavad hakkama tegevuskava ellu viima – koolides, sotsiaalhoolekandes ja ennetustöös. Samas puudub tegevuskaval igasugune rahastusmehhanism. Sisuliselt öeldakse omavalitsustele: tegemist on riikliku prioriteediga, kuid rahastage see oma eelarvest. Seda olukorras, kus KOV-id võitlevad juba praegu õpetajate puuduse, kasvavate sotsiaalkulude ja laguneva taristuga.
Tegevuskava eeldab, et probleemide keskmes on seksuaalne identiteet ja seksuaalne enesemääratlus. Kuid koolikiusamine ei küsi tähekombinatsiooni. Kiusatakse nõrka, vaikset, vaest ja teistsugust. Kiusatakse poisse ja tüdrukuid, kes ei mahu normi – mitte tingimata seetõttu, et nad kuuluksid mõnda ideoloogilisse kategooriasse, vaid seetõttu, et nad on lapsed. Kui riik hakkab süstemaatiliselt eristama niinimetatud „õigeid“ või „prioriteetseid“ ohvreid, ei vähenda see kiusamist, vaid loob uut ebaõiglust ning nihutab fookuse üldiselt võrdselt kohtlemiselt seksuaalorientatsioonipõhisele erikohtlemisele.
Avalikkusele püütakse selgitada, et tegemist on lihtsalt ühe süütu tegevuskavaga, mille eesmärk on võrdsus ja sallivus. Tegelikkuses on see aga järjekordne samm sügavalt ideoloogilises projektis, mille sihiks ei ole üksikute probleemide lahendamine, vaid kogu ühiskonna väärtusraamistiku ümberkujundamine. LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava ei ole pelgalt tehniline dokument, vaid ideoloogia, mis on tõstetud riikliku poliitika tasemele.
See kava ei piirdu ühe ministeeriumi ega ühe valdkonnaga. Vastupidi – see ulatub haridusse, sotsiaalvaldkonda, avalikku haldusse ja kohaliku omavalitsuse tasandile. Tegemist on teadlikult kavandatud pikaajalise plaaniga, mille kaudu soovitakse kujundada inimeste hoiakuid juba varasest east alates. Kool ei ole selles käsitluses enam eelkõige teadmiste omandamise koht, vaid vahend seksuaalsete orientatsioonide ja identiteeditõlgenduste juurutamiseks.
Meile öeldakse, et lapsi tuleb „teadlikumaks muuta“. Tegelikkuses tähendab see, et põhikoolis ja gümnaasiumis hakatakse ühiskonna ja inimese käsitlemist suunama LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava raamistikus. Ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja inimõpetuse tundides ei piirduta enam üksnes ühiskonna toimimise selgitamisega, vaid antakse hinnanguid sellele, kuidas käsitleda seda läbi LGBTIQ-seksuaalide ideoloogia.
KOV-id peavad koolitama ametnikke, kohandama teenuseid ja ellu viima tegevusi LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava loogikast lähtudes. Samal ajal on Eestis jätkuvalt lahendamata õpetajate puudus, süveneb vaimse tervise kriis, kasvab vaesus ning suureneb regionaalne ebavõrdsus. Nende probleemide kõrval keskendub valitsus identiteedipoliitilisele tegevuskavale, mis ei paranda koolide olukorda ega too juurde õpetajaid, vaid tekitab ühiskonnas uusi pingeid ja vastandumisi.
Evelin Poolamets,
EKRE Riigikogu saadik