Faktid ja matemaatika – rahvasteränne matab meid enda alla

“Faktid. Mõni aasta tagasi räägiti avalikult, et Euroopa vajab 21. sajandi keskpaigaks ca 56 miljonit uut inimest. Angela Merkeli sõnul see kõik, mis on juba toimunud, on alles algus. See on ka meie ajakirjandusest läbi jooksnud info.

NB! – jutt on vaid saabujatest. Kuid juba Euroopas olevad migrantide hulk suureneb ka loomuliku iibe teel, mis on kordi suurem kui eurooplastel. Migrantide loomulikust iibest tuleneva rahvastiku juurdekasvu peaks pildi korrektsuse huvides eeltoodud arvudele juurde liitma.

Massimigratsioon Euroopasse pole iseeneslik protsess, vaid on väga täpselt planeeritud EL poliitika. Pole kahtlust, et meile surutakse mingi migrantide kvoot peale. Me ei saa loota, et me käime ise kedagi välja valimas. Või ütleme ise, palju me tahame või kui paljudega nõus oleme.

Ilmselt hakatakse põgenikke nende tahtest hoolimata saatma sinna, kuhu Brüssel neid tahab saata, sest põgenike endi tahtega ei saa arvestada ja nad on vaja üle Euroopa hajutada. EL tuumikriigid sellist migrantide massi ise välja ei vea ja nende laiali jagamine on paratamatu.

Matemaatika: Kui Eesti peaks saama endale põgenikke proportsionaalselt meie rahvastiku osakaalule Euroopa rahvastikust – aga see on ca 0,27% – siis peaks ühtlase põgenike jaotuse korral aastaks 2050 meile Eestisse saabuma ca 150 000 migranti.

Toodud numbrid on loomulikult ligikaudsed ja see skeem on teoreetiline, kuid on selge, et me ei saa rääkida sadadest või ka mõnest tuhandest migrandist. Neid tuleb siia väga palju enam – hulk on järkude võrra suurem.

Seda olukorda ja elu siin Eestis aastal 2050 on isegi raske endale ette kujutada… Juba 10 000 saabujat oleks meile sotsiaalne katastroof. Mis aga siis, kui faktid ja matemaatika ei valeta? Kui neid tuleb rohkem? Kui nad mitte vaid ei tule, aga ka paljunevad neile omasel määral?

Üks on selge – see on Eesti, nagu me seda täna tunneme, paratamatu lõpp. Ja seda lõppu näevad oma silmaga need, kes täna on praegu veel noored. Selles tulevikus peavad paratamatult oma elu ära elama meie lapsed ja meie lapselapsed.

Seda lõppu valmistatakse ette siin ja täna, lausa praegu. Seda lõppu ei valmistata ette Aafrikas, seda tehakse Brüsselis ja Toompeal. Seda teevad meile omad.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja