21.11.2019
Ajakirjanduse faktikontroll töötab ehk keemiliste valemite puhul, kuid poliitilises võitluses saab sellest tööriist kellegi kätes. Pilt on illustratiivne.
Eesti peavoolumeedias on levimas niinimetatud faktikontrollid, mis on paraku üsnagi lühikese ajaga suutnud oma kehvapoolset objektiivsust näidata.
Postimehes kirjutab arvamustoimetaja Herman Kelomees: “Faktikontroll heidutab valetajaid?” Juba toimetaja selgitused lubavad oletada, et eks sellest üks lurr tule.
“Niisiis saab faktikontrollil ja kriitilisel poliitikaajakirjandusel olla tõeline mõju alles siis, kui inimesed on saanud põhjalikku ümberõpet oma loomulike impulsside mahasurumiseks,” kirjutab Kelomees. Ehk siis lähtub toimetaja faktikontrolli puhul kontrollitavast, mitte kontrollijast. Aga just viimane on sama oluline lüli kogu ettevõtmises.
Esiteks peaks “faktikontrollija” olema täiesti erapooletu ja objektiivne – vähemalt Postimehest seda küll loota pole. Senine praktika on näidanud, et “kontrollijad” kasutavad kas väite ümberlükkamiseks või siis tõestamiseks vastavalt oma maailmavaatele valitud argumente.
Kui näiteks keegi poliitikutest väidab, et kliimamuutused pole valdavalt inimtekkelised, siis tema väidete ümberlükkamiseks leiab kümneid tuntud teadlasi – kuid samas leiab ka väga mainekaid teadlasi, kes arvavad, et kliimamuutused tulenevad paljude tegurite koosmõjust. Ajakirjanduse faktikontroll aga toob tavaliselt esile vaid selle poole, kes tema isiklikku seisukohta kinnitab.
EPL/Delfi faktikontrolli puhul on olnud märgatav see, kuidas sihtmärgiks on “valetavad” EKRE poliitikud. Et asi väga üheülbaliseks materdamiseks ei muutuks, võetakse harva sekka ka teisi poliitikuid ja vahel tunnistatakse õigeks ka rahvuskonservatiivide väited – aga need on tavaliselt mingis tähtsusetus küsimuses, andmaks kontrollijale legitiimsust olulise ideoloogilise rünnaku puhul.
Faktikontroll saab mõjus olla konkreetsete faktide puhul, kus poliitik väidab arvu või sündmuse olevat just sellise, nagu see tema loo konteksti sobitub, kuid ta eksib kas teadlikult või teadmatult. Paraku kasutavad “faktikontrollid” väga sageli ära poliitikute kõnes esinevat umbmäärasust, mille aluseks on see, et tal pole käes paberit konkreetsete arvudega ja seetõttu ta üldistab.
Nii võib poliitik migratsioonist rääkides väita, et riigis on “paarkümmend tuhat” võõrtöölist, mis tähendab laias laastus umbes 20 tuhandet, kuid “faktikontroll” toob välja, et võõrtöölisi on 18 213 – ja siin saab poliitikule kohe valetaja sildi külge kleepida.
Näited selle kohta, kuidas faktikontrolliga mängida saab, võib tuua palju, kuid tõde on siiski vaid üks – selline kontroll saab objektiivset pilti anda ainult kontrollijate erapooletuse ja aususe korral, sest kui seda ei olda, on mänguruumi vassimiseks palju. Ja valus fakt on see, et Eesti meedial seda ausust pole, laskmaks teda teisi kontrollima.
UU