Kõikvõimalikud “faktikontrollid” armastavad teha ideoloogilisi “ümberlükkamisi”, kuid kui on vaja tõkestada tõsist väärinfot, siis pole neid kusagil.
“Jaanipäeval kaotas USA ülemkohus õiguse aborti teha, mistõttu keelustatakse enam kui pooltes osariikides abordid. Sellise õiguse keelamine ei lõhesta mitte ainult USA ühiskonda, vaid tervet maailma laiemalt,” kirjutab ajakirjanik Kerttu Kirjanen Postimehe loos “Minu keha, minu otsus. Või kas enam on?”
“Meie faktikontrollid võiks teha nüüd küll veidi tööd – kasvõi päevast päeva korduvatele väidetele “Jaanipäeval kaotas USA ülemkohus õiguse aborti teha”. Nimelt ei kaotanud ega keelanud USA ülemkohus mitte kuskil USAs ära aborti! Ainus, mis otsustati, oli asjaolu, et tegu ei ole “põhiseaduslikesse õigustesse” puutuva küsimusega, vaid osariikide enda parlamentide seadusandliku otsustuspädevuse teemaga,” kirjutab ühiskonnateadlane Peeter Espak sotsiaalmeedias.
Ta lisab: “Muide USA ajalugu, põhiseadust nagu ka riigistruktuuri vaadeldes tegigi ülemkohus ju põhiseaduse mõistes pädeva ja korrektse otsuse – iseasi, kas see kellelegi meeldib või ei meeldi; kuid õigus aborti teha ju föderaalriigis USAs ei kao mitte kuhugi. Kuidas aga tuletada otsusest, mida pole USA ülemkohus mitte kuskil mitte kunagi teinud, veel ka oht maailma lõhestumise suurenemisele või ka Eestile? Faktikontrollid avitage!”
Päevast päeva feministide poolt korrutatav mantra “Minu keha, minu otsus” paneb küsima, et kas abort on tõesti naistele lihtsalt “nuusata”? Ebameeldivat protsessi ju nii agressiivselt ei kaitstaks. Või on see tähtis selleks, et “tööõnnetuste” tagajärgi mitte kanda?
See mantra on ohtlik ka juhul, kui mõni noor naine on narkomaan – kas ka siis on süstal tema otsus tema keha osas? Või on ühiskonnal siiski midagi kaasa öelda?