Delfi Meedia uuriva toimetuse juht Erik Moora väidab kommenteerides Meta naasmist sõnavabaduse juurde: faktikontrolli kadumine muudab sotsiaalmeedia ebausaldusväärsemaks. See seisukoht on väga küsitav.
Vähemalt Delfi faktikontroll on olnud pigem naljanumber kui tõsiseltvõetav algatus. Ajuti näib, et faktikontrollijad ei tee vahet faktil ja arvamusel, nad ei menetle eeldatavat viga erapooletult ja professionaalselt, vaid üritavad iga hinna eest ja mistahes vahenditega “valet arvamust” ümber lükata.
Kord väitis üks inimene, et homoseksualism on hälve. Delfi faktikontroll “lükkas selle ümber” täiesti asjatundmatute “faktidega”.
Ühe “faktina” toodi tuntud psühhiaatri Sigmund Freudi kiri ühele õnnetule emale, kelle pojal olid omasooiharad kalduvused. Kirjas lohutas Freud ema, et homoseksuaalsus olevat normaalsus. See kiri aga pole fakt – Freud võis selle kirjutada puhtast kaastundest ema vastu. Fakt olnuks Freudi teadustöö homoseksuaalsuse kohta, aga mitte kiri emale. “Faktikontrollijad” ise kasutasid kuritegelikult ära tuntud inimese nime, teades, et see võib muljet avaldada.
Teise faktina toodi välja Ameerika Psühholoogide ja Psühhiaatrite Liidu seisukoht, mille kohaselt olevat homoseksuaalsus normaalne. Oleks justkui fakt tõesti, aga faktikontrollijad ei rääkinud sellest, millise kriitika see seisukoht vallandas, seda peeti ebateaduslikuks ja ideoloogiliselt tellituks (pärast Ameerika 1960-1970. aastate seksuaalrevolutsiooni).
Faktikontrollijate nõrgeim külg ongi see, et nad teevad tellimustööd ning kasutavad ainult neid fakte, mida neil on vaja kas kinnitamiseks või ümberlükkamiseks, jättes kõrvale tihtipeale mõjukamad vastasargumendid.
Sotsiaalmeediat tsenseerides on mindud lausa absurdini. Näiteks kasutatakse väidet “Näib, et proovisid saada meeldivaks märkimisi, jälgimisi, jagamisi või videovaatamisi eksitaval viisil.” Esiteks – tsenseeritakse, sest kellelegi “näib”. Teiseks – “eksitav” on kellegi subjektiivne arvamus (näiteks kasutati seda “põhjendust” Veiko Vihuri sõnade “Äsja saabunud 2025. aasta alguses peab tõdema, et Eesti rahvas, kes maksva põhiseaduse järgi peaks olema kõrgeima riigivõimu kandja, on seda tõepoolest, kandes oma turjal kõrgeimat võimu” puhul).
Tegu oli Veiko Vihuri kui kodaniku arvamuse levitamisega – sotsiaalmeedias peaks olema see lubatud, muidu ollakse juba väga räige tsensuur. Blokeerimist kasutati levitaja vastu, autori enda postitust ei puututud. Ja edasi: “See on vastuolus meie kogukonnareeglitega rämpssisu kohta.”
Kelle jaoks on konservatiivse vaimuliku sõnad “rämpssisu”? Delfikate jaoks? Konservatiivide jaoks küll mitte. Ja mis asi on “kogukonnareeglid” ning kes neid kehtestab? Sotsiaalmeedia peaks olema seinast seina kõigile, mitte ainult ühe maailmavaate inimestele. Kui see Metale ei meeldi, siis tuleks igale ühinejale selgeks teha, et Facebookis maksab liberaalne ja vasakpoolne maailmavaade ning teisitimõtlemine pole lubatud, ja siis jääks tõesti “vihakõnesid” vähemaks.
Faktikontrollides on väikesele rühmale tavalistele inimestele antud meeletud volitused otsustada inimeste õiguste üle, nad tohivad kasutada ebameeldivate kommentaaride vastu mida tahes ja mistahes ulatuses just seda materjali, mida nad õigeks peavad. Neile on antud lausa psühholoogi roll: “Näib, et proovisid saada meeldivaks…” Postitajatele on antud küll formaalne õigus tsensuuri vaidlustada, aga see ongi vaid formaalne.
Tegu on meeletu meelsuskontrolliga lihtinimeste osas. Tõelised vihaõhutused islamistide, putinistide, vasak- ja paremäärmuslaste poolt, millel võivad tagajärjed olla, on teine tubakas, nendega tegeldakse teisel tasemel. Tavaliste sotsiaalmeediakasutajate puhul teevad faktikontrollid ideoloogilist meelsuse suunamist ja teisitmõtlemise summutamist.
On “siililegi selge”, et Delfi faktikontrollijad esindavad praegu läänemaailmas veel valitsevat vasakpoolset ja pseudoliberaalset ideoloogiat (mida Musk ja X on hakanud murendama) ning nende silmis ongi igasugune konservatiivne seisukoht kohe “libauudis” või “valeinfo”. Sellest võib isegi aru saada – aga ärge esinege siis sõltumatu faktikontrollina.
Mooral on ehk õigus selles, et nüüd läheb sotsiaalmeedias mölluks – tagasi tuleb arvamuste paljusus, vasakliberaalne ideoloogia pole enam ainuaktsepteeritav, tal tuleb senise mugavustsoonis tegutsenud “riigiideoloogia” asemel hakata oponentidega väitlema, millest nad on võõrdunud ja samas ei saa nad enam kellegi suud tsensuuripiitsa plaksutades sulgeda. Muidugi on ideoloogid-tsenseerijad hirmul ja üritavad status quo`d säilitada. Juhul kui Meta tsensuurist loobub.
Kümme aastat tagasi andsid Charlie Hebdo ajakirjanikud oma elu selle eest, et poliitilisel, ideoloogilisel ja religioossel maastikul poleks tabuteemasid. Sotsiaalmeedias on “ilmalikud islamistid” juba liiga pikalt automaate täristanud. Aeg on sõnavabadus taastada, ilma et sel oleks “vihakõneseaduste” rauad endiselt suus. Sõnavabadus kas on või ei ole ja vihaõhutused käivad pigem poliitikat ja ideoloogiaid pidi, mitte suhtlemiseks mõeldud sotsiaalmeedias, kus väheste vaenuõhutajate pärast ei tohiks sadu risti lüüa.
Moorale aga tuletaks meelde, et erinevalt pärismeediast ei saagi sotsiaalmeedia usaldusväärne olla, sest seal kohtuvad suhtlusruumis tuhanded väga erinevad inimesed, kellel on väga erinevad arusaamad.
Uued Uudised