Eesti Kunstnike Liidul ja kunstil on tänapäeval kaunis vähe ühist. Me oleme juba harjunud nende tüütute performantside, abitute videokäkkide, küündimatu feministliku ja globalistliku agitatsiooniga, mis kõlab nagu tüütu sääsepirin.
See pole kunst, see on ideoloogiline propaganda, mille eest makstakse mingi vandenõu tulemusel virnade viisi maksumaksja raha. Äsja võitis see nn kunstnike liit meedia tähelepanu hoopis teisel põhjusel. Nad lasid petistel endale mütsi silmile tõmmata ja kaotasid 700 000 eurot.
Audit näitas mustvalgel, et liidu kontrollimeetmed olid sisuliselt olematud. Juhatuse tädikesed ei astunud tagasi. Ei mingit vastutust, ei mingit häbi. Lihtsalt jätkati tavapärast kultuurinomenklatuuri eneseküllast oleskelu.
Aga sellega nende hädad ei lõppenud. Kevadine pettus jäi kripeldama ja nii korraldati „päästmisoksjon“ ARS-i kunstilinnakus. See oksjon pidi tooma raha tagasi.
Selle asemel kukkus kogu ettevõtmine läbi juba esimesel õhtul. Üks teos, Jüri Arraku „Tiiger“, müüdi küll kenasti 23 500 euro eest, kuid siis tuli „tehniline tõrge“. Algul soniti midagi küberrünnakust.
Zone Media lükkas selle jutu kiiresti ümber: “Meile praegu teadaoleva info põhjal ei ole meie pakutava serveriteenuse ulatuses viiteid pahatahtlikule tegevusele. Seetõttu ei ole meil alust seostada oksjonikeskkonna tõrkeid küberrünnakuga.” Mingeid rünnakumärke polnud. Lihtsalt järjekordne haruldane saamatus ja hämamine.
Olge nüüd ausad. Oksjon ei ole raketiteadus. Piisab puust haamrist ja paberilehest, kuhu kirja panna lõpphind ja võitja nimi. Aga isegi see on kunstimaailma jaoks liiga keeruline. See pole lihtsalt tehniline viga. See on piinlik, küündimatu, hale susserdamine ja täielik fiasko.
Süda tõmbub valust krimpsu, kui vaadata, kuidas need hädised kultuuritegelased end pidevalt alandavad. Kui teie ei suuda isegi oksjoni korraldada, siis riputage oma pildid osta.ee abil üles. Tuhanded lihtsad inimesed kasutavad seda keskkonda iga päev ja edukalt. See ei ole üldse keeruline.
Ärge enam ise midagi tehke. Ei kunsti, ei oksjoneid, ei süüa ega nalja. Me naersime juba piisavalt. Eesti kultuuri päriselt armastavad inimesed on sellest globalistlikust ja professionaalselt sandistunud seltskonnast ammuilma tüdinud.
Aeg on see mannetute käpardite klubi riigi leivalt maha võtta, kuskil on piir. Nüüd küll aitab!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 09.10.2026